Lahing pooleli: kas Kreeka maksejõuetus päästab euro?

Äripäeva meelest on ühtse euro päästmise nimel käimas otsustav lahing, kus etturi ohverdamine üldvõidu nimel pole mitte võimalus, vaid lausa vajadus. Äripäeva hinnangul on vaatamata uue abipaketi vastuvõtmisele olukord endiselt ebakindel ning hea tahe vajab kinnitamist tegudega.

Kokkuleppest üksi ei piisa. Leitud lahendus koosneb kahest osast: üks otseselt Kreekale, teine nakkuse leviku vastu.

Esimese puhul on tegu kajaga minevikust, sest juba eelmise paketi koostamise ajal räägiti avalikkuses võimalikust Kreeka võla restruktureerimisest, kuid poliitikud vältisid hoolega seda kurjakuulutavat sõna. Kuigi abi Kreekale on euro päästmiseks vajalik, ollakse ka uue paketi suhtes juba ette skeptilised ja kriitilised. On ka põhjust. Peale eelneva tegevuse räägitakse endiselt vähe sisulistest lahendustest ja palju kosmeetilistest - on see siis raha juurde andmine, laenu maksetähtaja pikendamine või intressi vähendamine. Seejuures rakendatavate meetmete erandkordsust rõhutatakse olukorras, kus potentsiaalselt ootavad abi ka Iirimaa, Portugal, Hispaania ja Itaalia. Olla sellises olukorras optimist on kas lihtsalt naiivne või rumal - seda juhul, kui välistada pahatahtlikkus.

Samas on EFSFi/ESMi volituste laiendamine ja IMFi-sarnase euroala valuutafondi loomine on samm õiges suunas. Kuid siingi on sisuliselt tegu vigade parandusega. Üleilmse mastaabiga kriis surub Euroopat põlvili, sest eurol ei ole kaitsemehhanisme. Neid alles luuakse. Veelgi enam, sisseprogrammeeritud vigadel, näiteks sellel samal vastutustundetul laenamisel, on lastud vohada. Kui tahad rahu, valmistu sõjaks, kõlab vanade roomlaste ütlus, mis eurotsooni loomisel selgelt ära ununes ning mis nüüd valusalt kätte maksab. Nn euroala IMFi loomine on justkui esimene kaitsemüür, mis mitte ainult ei kustuta, vaid ka ennetab tuld.

Samas on siin arenguruumi. Peamiseks puuduseks võib osutuda kriisiabifondi suurus: 440 miljardist eurost ei pruugi lihtsalt piisata kõigi ülesannete täitmiseks, muu hulgas näiteks Hispaania või Itaalia abistamiseks. Samuti võib EFSFi aluspõhimõtete muutmine rahvusparlamentides problemaatiliseks kujuneda. Säilib ka poliitiline risk, sest EFSF vajab jätkuvalt võlakirjade tugiostudeks kõigi liikmesriikide konsensust.

Osapooled ise õõnestavad usku lahendustesse. Võlakriis avas taas kord otsustajate negatiivse pale. Parafraseerides Luksemburgi peaministrit - kõik teavad, mida tegelikult ette võtma peaks, aga keegi ei tea, kuidas õnnestub pärast seda võita järgmised valimised. Seetõttu langetatakse otsuseid viimasel hetkel, kui selg on vastu seina, ja tehakse need võimalikult pehmed, mitte otsustavalt jõulised. Kaudselt soositakse seeläbi ise spekulatsioone ja usaldamatuse levikut ning seatakse ohtu kogu eurotsooni tulevik.

Samuti on Kreeka juhtum selgelt näidanud, et liigne usaldamine ja lootmine vastutustundele ei anna käega katsutavaid tulemusi.

Nii peabki tõdema, et teravad küsimused ei ole saanud ammendavaid vastuseid. Käimas on otsustav lahing, kus sõja võitmiseks ainult usust ja pöialde hoidmisest ei piisa.

Autor: ÄP