Toiduturu ülevaade: Mahe kraam saab üha popimaks

Toiduainetööstus on endiselt üks olulisemaid sektoreid töötlevas tööstuses, mille toodang on suunatud eelkõige siseturule. Toiduainetööstus annab umbes 2% Eesti majanduse koguproduktist ja selles töötab 4% hõivatutest.

2010. aasta algus oli toiduainetööstusele endiselt suhteliselt raske, sest toiduainetööstus on tihedalt seotud tarbijate sissetulekutega ja elatustasemega. Eelmise aasta alguses oli aga suur töötuse määr, sissetulekud ei kasvanud ja sisetarbimine jäi piiratuks. Selle kasvu pidurdas toiduainete hindade kasv, mis on üheks suuremaks märksõnaks möödunud aastal - kallinesid oluliselt kõik toiduainete tootmiseks vajalikud kuluartiklid.

Toiduaine hind kujuneb aga tarneahelas: tootja, töötleja, kaubandus ja tarbija. Kulutuste kasv kumuleerus toiduainete hindadesse, mis tõstsid lõpptoodete hindu olulisel määral. Hinnatõus aga ei soodusta tarbimise kasvu ja nii turgutas toiduainetööstusi olulisel määral välisnõudluse kasv, seda eriti alates kevadest 2010. Toiduainetööstustes ületab tootmine siseturu vajadusi ja seetõttu on eksport ettevõtetele eluliselt vajalik. Toiduainetööstus eksportis 2010. aastal 395 miljoni euro eest toodangut, mis moodustas omakorda 32,5% kogutoodangust, seda oli 22% rohkem kui 2009. aastal.

Ekspordi oluline kasv algas 2010. aasta kevadel, eriti piimatoodetel, kus aastane ekspordikasv oli 36% ja müügimaht 115 miljonit eurot. Piimasektor ongi kõige suurem eksportija toiduainetööstustest. Olulisim ekspordipartner muidugi ELi turg 66%ga, kuid olulisimaks sihtriigiks jäi endiselt Venemaa - 23,3%ga, taastus Läti (17,1%), Soome (16,8%), Leedu (11,1%) ja Saksamaa (4,4%).

Endiselt oli tähtis ettevõtetes kulude kontrolli all hoidmine ja peatähelepanu on suunatud tootlikkuse kasvule. Statistika andmetel on tootlikkust töötaja kohta suurendatud 2010. aastal võrreldes 2007. aastaga toiduainetööstuses 5% võrra ja joogitööstuses 15% võrra. Lisades siia operatiivse üldjuhtimise ja töötajate arvu paindliku juhtimise, eksporditurgude otsimise ning kiire reageerimise tootmiskulude tõusule, suutsid toiduainetööstused müügitulust teenida 5% kogukasumit, mis jääb ikkagi alla 3% kogu töötleva tööstuse rentaablusest.

Põhjus väga lihtne - toiduainetööstus ja kaubandus peab arvestama tarbijate ostujõuga ja nii püüti võimalikult madalate hindadega müüa toiduaineid - toiduainete hinnatõus oli tarbijatele niigi liiga kiire ja suur.

Ettevõtted pidid endiselt tegema pingutusi, et igapäevaeluga toime tulla. Eesti tootjad peavad aga toiduaineid tootma igale tarbijasegmendile ja kuna tarbijad on väga erineva ostujõuga, eeldab see hinna poolest laia tootesortimenti kauplustes, mis omakorda kasvatab kulusid tootmisele ja logistikale. Tulevikus ootaks tootjate ja kaubanduskettide koostöös rohkem personaalsemat lähenemist - ainult "hea hind" ei pruugi võita toote kvaliteedi ja lisaväärtuste ees, mida kliendile pakutakse.

Toiduainetööstustes ei peatunud tootearendus ka kriisi ajal. Endiselt on selle teravik suunatud järjest tervislikumate toodete arendamisele - lisaainete vähendamine ja looduslike lisaainete kasutamine, soola-, suhkru- ja rasvasisalduse vähendamine toiduainetes olid ja on võtmesõnad tootmises. Toodete koostise ülevaatamised ja märgistuse täiendamine ja selgitamine (näiteks GDA märgistus) on olulisem kui kunagi varem. On põhjust eeldada, et tulevikus kasvab ettevõtete panustamine koostöösse teadus- ja arenduskeskustega ja hakatakse otsima koostööpartnereid mahetoodete töötlemiseks.

Tarbimist mõjutasid ka ostjate tarbimisharjumuste muutused. Tarbijate ostueelistused jäid üldjoontes masuaastatega samaks - osteti hinda, otsiti sooduspakkumisi, ei olda lojaalsed enam ühele kaubaketile, vaid otsitakse sooduspakkumisi mitmetest kauplustest, tarbijad olid sunnitud oste paremini planeerima, mille tulemusena sisetarbimine ei tõusnudki.

Veelgi enam - kuna tarbijad on hinnatundlikud ja eelistavad sooduspakkumises olevaid tooteid, siis on saanud tugeva löögi ka tootjate brändilojaalsus - enam ei olda nii lojaalsed ühele kindlale brändile.

Siinkohal olid eelised nendel ettevõtetel, kes leidsid vahendeid turundustööks. Samas liikus turundus jõuliselt sotsiaalmeediasse ja jätkus suurte kohalike ettevõtete (näiteks Maag ja Tere) ja välismaiste kontsernide turundusraha domineerimine. On ju üldteada tõsiasi, et turundamine on edu alus ning tarbijad on lojaalsemad nendele tootjatele, kes ei unusta neid ka rasketel aegadel.

Tähtis müügiargument tarbijatele on toiduainete päritolu, eriti sellest teavitamine, kodumaisuse rõhutamine, sest vastasel korral ehk importtooteid eelistades toetame teiste riikide majandust ja arengut. Nii pidasime oluliseks jätkata lipumärgi kampaaniaga, millega on liitunud pea 70 ettevõtet ning lipumärgi on saanud pea 15 000 toodet.