Planeeringud, mis piiravad arhitektuuri

Karli Luik 14. september 2011, 00:00

Aastaid arhitektuurikonkurssidel osalenuna tundub, et asjad on kuidagi valepidi pööratud ning detailplaneeringud, selle asemel et luua võimalusi huvitava keskkonna tekkeks, pigem hoopis piiravad seda.

Hoonetele tehtavad konkursid algavad alati küsimustega planeeringuga vastuollu minemise võimaluste kohta ning on pigem reegel kui erand, et võidutöö lähebki n-ö räigelt planeeringu raamidest väljapoole (suuremad näited Eesti Kunstiakadeemia - lubatud oli 9 korrust, tuleb 16; Kumu - kaevus keelatult paeklinti).

Taoline protsess tekitab lisaks segadust ja ei ole aus nende konkursil osalejate vastu, kes järgivad korrektselt etteantud planeeringut.

Tekib küsimus, milleks üldse piirata arhitekte konkursi formaadiga ja lasta ilmaaegu kõigest väest pingutada, et mahtuda formaati, kui praktika näitab, et võidab nn raamidest vaba ja tihti selle tõttu väga hea lahendus.

Võimalusi on rohkem. See näitab üldist tendentsi, et arhitekt sekkub suurtesse juba varem äratehtud otsustesse liiga hilja. Me ei kritiseeri julgeid ostuseid valida välja töö, mis ei vasta planeeringule, pigem on meie mure selles, et suur osa detailplaneeringutest on kuivad kahemõõtmelised dokumendid, mis ei näe ette kõiki võimalusi, mida konkreetne krunt pakub.

See tekitab eelneva näite puhul paratamatult küsimuse: kui palju häid lahendusi on jäänud saamata sellepärast, et on tulnud lähtuda primitiivsest planeeringust? Selge on, et ilma konkursita on väga raske ametkondades tõestada, et väljapakutav lahendus on piisavalt hea, et eirata etteantud detailplaneeringut.

Planeering on reeglina kahemõõtmeline, lihtsakoeline ja standardne nn täida lüngad ankeet, mis ei haaku konkreetse objekti sisuga ja mille formaat ei näegi ette hoone funktsionaalse lahenduse läbimõtlemist. On igati loogiline, et planeerija ei suuda ette näha ega läbi lahendada kõiki variante, mida pakuvad välja konkursile laekuvad mitukümmend erinevat tööd.

Rohkem vabadust. Kindlasti oleks mõistlikum jätta konkursil detailplaneeringu osas arhitektidele vabad käed ja otsida kõiki võimalikke lahendusi arvestades elementaarseid piirangute parameetreid (nt kaugus kõrvalhoonest, krundist) ning pärast parima lahenduse väljavalimist avalikustada hoopis võidutöö, mis võikski olla ehitise seadustamise piisavaks aluseks. Või siis koostada uus detailplaneering võidutöö põhjal.

Kaasata tasuks varem. Kuna avalikud Eesti Arhitektide Liiduga koostöös korraldatud arhitektuurikonkursid on suhteliselt rangelt reglementeeritud, omades nõudeid žürii koosseisu jmt kohta (eriala spetsialistide osakaal, kohaliku omavalitsuse ja muinsuskaitseameti osalus jne), ei tasu konkursipõhist planeeringut näha arendajaid soosiva kasuliku pinna juurdehankimise võimalusena.

Nii kaua, kui olulisi linnaplaneeringulisi otsuseid, nagu näiteks linnaehituslikult oluliste hoonete asukohad ja funktsioonid, teevad arendajad ja poliitikud ning arhitektid kaasatakse lõppfaasis, pole ka põhjust loota, et n-ö Solarise-skandaalid lõppeksid. Eriti kontekstivaba tundub lõpuks süüdistada arhitekti.

Põneval arhitektuuril piirid. Praegu ei soodusta ka seadused hoone kaudu avaliku ruumi või konkurentsivõimelise elukeskkonna tekkimist.

Pole mõtet kavandada terrasse ja rõdusid, kui neid peab tekitama müüdava pinna arvel. Selle tulemusena surutaksegi peale projektid, kus maja välisilme on maksimaalne ehitusala, mis on tõstetud üles maksimaalse lubatud kõrguseni, ja ära on mahutatud maksimaalne arv korruseid. Dekoorina on planeeringust lähtuvalt liigendatud hoone fassaadi, mis võib antud juhul jääda sisutühjaks stilistiliseks võtteks.

Nii pole ka ime, et uusehitised ei erine oma sisestruktuurilt madala korrusekõrgusega paneelmajast. Samamoodi nagu arhitektuur on kolmemõõtmeline, peab seda olema ka planeering.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:12
Otsi:

Ava täpsem otsing