Eurovõlakirjad võivad tulla sinised ja punased

Kuigi detailid on ebaselged ja võivad muutuda, on kavas kahte liiki võlakirjad. Esimesed võlakirjad on nn sinised võlakirjad. Neid annaksid välja euroala riigid ühiselt kuni 60protsendises mahus liikmesriikide SKPst. Sinised võlakirjad oleksid kollektiivselt tagatud. Punased võlakirjad on need, mis ületavad 60 protsendi taset SKPst. Punastel võlakirjadel puudub ühtne garantii, nende lunastamine ja teenindamine ning emiteerimine jääb vajadusel iga riigi oma asjaks. Nii näiteks saaks Saksamaa, kelle valitsussektori võlakoorem oli 2010. aasta lõpul 83,2% SKPst, muuta ühisvõlakirjadeks 72,1% oma väärtpaberitest (60%/83,2%) ning ülejäänud oleks n-ö Saksamaa enda võlakirjad.

Ühislaenu intressimäär tuleks äärmiselt madal. Täielikult saaks ühisvõlakirjadeks (sinisteks võlakirjadeks) oma võlad vahetada vaid Eesti, Luksemburg, Slovakkia ja Soome, kelle võlakoorem jääb allapoole 60% SKPst.

Sinised võlakirjad oleksid ülilikviidsed ja kindlad varad võrdväärselt USA valitsuse võlakirjadega. Need aitaksid eurol tõusta oluliseks reservvaluutaks, kuna sinna on võimalik suuremahuliselt investeerida. Kogu euroala saaks ühisvõlakirju emiteerides laenu lähedaste intressimääradega või odavamalt kui Saksamaa.

Punased võlakirjad aitavad jõustada eelarvedistsipliini. Nende võlakirjade näol laenuvõtmine on oluliselt kallim ja nende olemasolu tugevdab turule antavat signaali nende maade usaldusväärse fiskaalpoliitika puudumisele. Punaseid võlakirju tuleks hoida eemal pangandussüsteemist, kuna neid ei pruugita teenindada, võttes ette korrapärase maksujõuetuse tee. Punased võlakirjad ei tohiks olla Euroopa Keskpangas sobilike laenutagatiste nimekirjas.

Sinised võlakirjad ei muutukunagi maksujõuetuks, kirjutasid dokumendi kirjutanud Conseil d'Analyse Économique ökonomist Jacques Delpla ja Thüringer Ministerium für Wirtschaft, Arbeit und Technologie majanduspoliitika juht Jakob von Weizsäcker. "Võlakirjad kannaksid superturvalist AAA staatust, mida meie sooviks nimetada AAAA staatuseks."

Merkel on ühisvõla vastu. Iga euroala riik peaks igal aastal esitama kõigile osalevatele riikidele järgmise aasta emisiooniprogrammi, mille seejärel kõik riigid igal aastal garanteerivad.

Et see jõustuks, oleks euroalal vaja uut stabiilsusnõukogu, mis oleks sama sõltumatu nagu Euroopa Keskpanga nõukogu. Neil peaks olema eelarvepoliitikas viimane sõnaõigus, et täita siniste võlakirjade ühisgarantiid. Võlakirjaturu poolt vaadates on vaja luua ühine võlaagentuur (riigikassa), kuhu kantakse otse üle maksutulud.

Siniste võlakirjade turg oleks hiiglaslik, mahus 5 kuni 6 triljonit eurot võrreldes USA valitsuse võlakirjade 7,25 triljoni euroga. See oleks sobilik turg pensionifondide rahale ning valuutareservide paigutamiseks ning riikidele kuuluvatele investeerimisfondidele.

Keeruliseks teeb ühiste võlakirjade teema korraliku järelevalve puudumine liikmesriikide tegevuse üle ning võimetus rakendada karistusi rikkujatele. Euroopa Komisjonis oli juba varakevadel jutuks karistusmehhanism eelarvedefitsiidi rikkujatele, kuid selles küsimuses on maad võtnud sügav vaikus.

Ühtsete võlakirjade loomine on nagu poliitikutele punase rätiku näitamine. Võlaliit ei ole valijate seas populaarne teema. Üks selle idee raevukamaid vastaseid on Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes ütles, et enne tuleb riikidel oma võla- ja eelarveasjad korda seada ning ette võtta suurem integratsioon.

Ühisvõlakirjad aitavad võlakirjakriisi lahendada, kuid kaotavad riikide suveräniteedi. Ka Eesti peaminister Andrus Ansip kritiseeris möödunud neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil eurovõlakirju.

"Näeme eurovõlakirjades suuri moraaliriske. Need riigid, kes oma rahanduse korras hoidnud ja saavad seetõttu finantsturgudelt vahendeid odavamalt, peaks ohverdama nüüd midagi riikide heaks, kus rahandus on korrast ära ja finantsid tulevad kätte kallimalt. Tugeva ja kehva rahandusega riigid pannakse võlakirjadega sõltuma ühest intressimäärast," märkis Ansip.

Peaministri sõnul ei usu ta, et võlakirjad kohe võlakriisi lahendavad. Lahendus peitub kokkuhoius, reformides ja paremas maksulaekumises.

Ühistes võlakirjades nähakse aga olulist osa euroala võlakriisi võimalikus lahenduses, kuna see tagab nõrgematele riikidele taas juurdepääsu turu finantseeringule.

Euroskeptikud näevad ühtsetes võlakirjades järjekordset riikide suveräniteedi kaotust Brüsselile ning liikumist föderaalse Euroopa suunas.

Võlakirjaturu poolt vaadates tundub projektil olema jumet, kuid vaadates poliitilisi arenguid ning Euroopa institutsioonide ja euroala riikide valitsuste võimetust kriisi lahendamiseks kiirelt toimivaid otsuseid langetada, ei pruugi ühisvõlakirju niipea või üldse tulla. Ühtsed võlakirjad võiks pikaajaliselt anda löögi USA dollarile kui maailmavaluutale, kuna tekiks hiiglaslik alternatiivne rahapaigutusvõimalus sinistesse võlakirjadesse, mis laseb keskpankadel valuutareserve ümber tõsta, kuna eksisteeriks alternatiiv USA valitsuse võlakirjadele ja USA dollarile.