24 tundi lihtsalt liha

Heidi Vihma 23. september 2011, 00:00

Tallinnas asub tagasihoidlik ðaðlõkikoht Karmen, mis ööpäev läbi lihahimulistele liha jagab. Nii mõnigi noobel restoran võiks oma koka sinna väljaõppele saata, sest nii pehmet ja mahlakat liha saab haruharva.

Ðaðlõkibaarid, -kioskid, - sööklad (või kuidas iganes seda venekeelset ðaðlõtðnajat tõlkida) on pärit kaugest minevikust. Mitte ainult eelmisest aastatuhandest, vaid lausa eelmisest ühiskondlikust korrast, kui me veel koos armeenlaste, grusiinide ja muude liha vardas küpsetajatega ühte suurde riiki kuulusime. Vardaliha koos kotletisaia, vahvlite ja suhkruvatiga võib pidada praeguste kohvikute-restoranide esiisaks, sealjuures noorepoolseks esiisaks - siinmail hakkasid need levima ju alles eelmise sajandi kaheksakümnendate-üheksakümnendate aastate piirimail. Vaatamata noorele eale on ðaðlõkikohti vähe alles jäänud, enamik on välja surnud.

Karmen on täies elujõus, pungil ðaðlõkki ja sööjaid. Peale korraliku liha selles tagasihoidlikus toidukioskis muud õieti polegi, aga parkla on peaaegu alati autosid täis. Menüüs on sea-, vasika-, kana-, kalkuni- ja lambaðaðlõkk, mitut moodi kebabit ja muud lihakraami, samuti natuke eelroogi Kaukaasia rahvaste köögist, näiteks dolmad ja pähklitäidisega baklaþaaniviilud ning kaks-kolm suppi. Peale saab juua Armeenia veini ja Armeenia mineraalvett Jermuk.

Kioski sisekujundus? Jah, hoolega volditud kardinaid võiks peaaegu sisekujunduseks pidada, muud ei pannud tähele. On lauad, on toolid ja on baarilett. Teenindus jättis napi mulje, kuid kõhu täis saamiseks oli see piisav - ahel tellimus-arve-toit-nõud töötas viperusteta. Toidule keskendumist takistavad tegurid puuduvad, võiks üldist atmosfääri lühidalt iseloomustada.

Esimesena keskendusin pähklitäidisega baklaþaanile. See oli lihtne küpsetatud baklaþaaniviil, mille vahel pähklitäidis. Ei mingit rullimist ega kujundamist, ainult kokku tõstetud, aga maitse oli puhas, rikkalik, täidlane, aus. Selline koduroog, mis loob ettekujutuse suure hingega lihtsat kokast, kes oma armastust elu ja inimeste vastu toidu kaudu väljendab. Nii et elamus mitte ainult keelele, vaid ka hingele. Teiseks eelroaks valitud dolmad olid pealt küll kenasti viinamarjalehised, seest aga liialt riisipudrused. Kokkuvõttes armas amps, aga eksistentsiaalset elamust ei pakkunud.

Ja siis tuli liha, suur portsjon kõige ðaðlõkilikumat lambaðaðlõkki: pealt natuke krõbe, seest pehme, mahlakas, jõuline, tõeline lammas, mitte mingi talleke. Lisandina oli kõrval koduse moega tomatikaste ja peaaegu kohustuslik kurk-tomat-kapsas, mis midagi peale hädavajaliku krõmpsu juurde ei andnud, aga polnud ka segav tegur ja lasi lihal valitseda. Lauakaaslase vasikaðaðlõkk oli samuti imepärane. Ei kujutanud ettegi, et see õrn lihakene sellisele krõbedale küpsetamisele nii meelsasti allub. Lisandid olid samad kui lambal, aga mis sest, vasikas oli niigi hea.

Vahel olen ma kehva prae järel magustoidust lohutust otsinud - kõige paremini aitavad liha vintskusest üle saada brüleekreem ja vaarikakook. Seekord ma magusa poole ei vaadanud, pärast lammast polnud enam midagi vaja. Nüüd ma tean, miks selle 24 h avatud kioski juures alailma suuri ja uhkeid autosid peatub. Põhjus peitub lihtsalt lihas.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:16
    Otsi:

    Ava täpsem otsing