Hoolimatus ja keskmine eluiga

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal Eesti elaniku oodatav eluiga sünnimomendil 75,8 aastat. Kuigi seda on rohkem kui kunagi varem, jääb Eesti elaniku elu siiski tunduvalt lühemaks kui enamikus Euroopa riikides. Nii 2008. kui ka 2009. aastal oli Eesti inimeste oodatava eluea poolest 27 Euroopa Liidu liikme seas 22. kohal.

Kas meie kehvas tervises ja heaolus ning sellest tulenevas lühikeses elueas saab süüdistada pelgalt keerulist minevikku, elurõõmu vähendavat halba suusailma ja ülemaailmset majanduskriisi või võib ka meie endi käitumises veidi süüd leida?

Kui vaadata ringi, siis enamikus töö- ja elusituatsioonides võib suuremal või vähemal määral näha hoolimatust kas iseenda või teiste suhtes. Ütlemine "mõisa köis las lohiseb" on kandunud üle igapäevasuhtlusesse ja -töösse.

Kipume unustama, et ehkki kõige lihtsam on öelda, et tööpäev lõpeb kell viis ja töötajat ei peagi huvitama ettevõtte maine ja korrektne ülesannete täitmine, mis on pigem omaniku huvid, mõjutab see tegelikult meie kõigi igapäevaelu kvaliteeti. Sõltume pidevalt kellegi teise suhtumisest oma töösse, teistesse inimestesse, eetikasse ning maailmaasjadesse.

Meie kõigi tuju rikub ebaprofessionaalne ja ükskõikne hambatehnik, apteeker, automehaanik, perearst või politseinik. Kui käsil olevasse tegevusse piisava tähelepanuga mitte süveneda, on tulemuseks kliendi valutavad hambad, apteegist saadud valed rohud, kiiresti lagunev auto, pikalt haige patsient ning tänavail hulkuvad röövlid.

Töösse süvenemine on kahtlemata suuremat pingutust nõudev kui asjadest nendesse süvenemata üle libisemine, eriti kui enne seda on närvi mustaks ajanud mõni teine ebakompetentne teenindaja või ametnik. Ent kellegi päeva paremaks tegemine tasub ennast ära, eriti kui selle taga on nii iseenesestmõistetav asi nagu korrektne töö.