Väikeaktsionärid vajavad tugevamat seaduse kaitset

Viimase aja üks värvikamaid suur- ja väikeaktsionäride vaheliste ebakõlade lahendamise juhtumeid on olnud BLRT väikeaktsionäride nõuded Bermani vastu. Sellest ja teistest sarnastest juhtumitest selgub, et väikeaktsionäridel on vähe võimalusi oma õiguste eest seista.

Äriseadustik on täis kõlavaid mõtteavaldusi väikeaktsionäride kaitsest, nagu näiteks aktsionäride võrdne kohtlemine sõltumata nende aktsiate (ja seeläbi üldkoosolekul antavate häälte) arvust. Kahjuks see järjekordne näide seadusandjate ilukõnelisest retoorikast elulisi juhtumeid ei reguleeri.

Eestis on tavapärane olukord, et enamusaktsionärid suruvad üldkoosolekul häälteenamusega oma tahtmise läbi. Samuti on levinud, et vähemusaktsionäride arv ületab suuraktsionäride arvu mitmekümne- või mitmesajakordselt, kuid viimaste aktsiatega tagatud häälte arv ületab omakorda esimeste häälte kogusumma. Nii oli, on ja jääb juhtimine ja dividendide jaotamine väikese grupi isikute võimusesse.

Äriseadustiku järgi on väikeaktsionäridel õigus esitada suuraktsionäri(de) vastu kahju hüvitamise nõue kahjuliku otsuse tegemise ehk dividendide jaotamata jätmise kohta. Tegelikult on tuginemine sellele keerukas, kuna kahju tõendamiskoormis langeb väikeaktsionärile. Samuti on keeruline tõendada ka süülist käitumist dividendide jaotamata jätmisel, kuna see ei pruugi aktsiaseltsi huve kahjustada. Seega lõpuks võib olla lihtsaim viis oma aktsiad võõrandada.

Aktsiate võõrandamise miinusteks on, et väikeaktsionäri pakutav aktsiaportfell ei pruugi olla ahvatlev. Sellisel juhul on tõenäoline, et aktsionär ei ole võimeline aktsiaid võõrandama või on sunnitud seda tegema õiglasest madalama hinnaga. Samuti tuleb arvestada, et aktsiate võõrandamine ja omanikeringist väljumine ei pruugi olla väikeaktsionärile sobilik.

Soliidne lahendus oleks taolisi juhtumeid reguleerida eelnevalt aktsionäride lepingutega. Kuid äritegevuses, eriti Eesti äripraktikas, ei pruugi see lahendus olla efektiivne.

Seega ei jäägi muud üle, kui tuleb seadusandjalt nõuda nn väikeaktsionäride kaitsele suunatud eelnõude ülessoojendamist või uuendamist. Lisaks ideele teha kohustuslikuks vähemalt 50% kasumi väljamaksmine dividendina võiks näiteks analüüsida ja kehtestada regulatsiooni kohustuslikuks aktsiate tagasiostmiseks väikeaktsionäri nõudel (vastukaaluks aktsiate ülevõtmise võimalusele suuraktsionäridel) või anda selgesõnalise menetluse dividendi nõudmiseks kohtu kaudu. Viimane võib olla kohmakas, kuid oleks üks selge lisavõimalus patiseisu lahendamiseks.

Autor: Kaimo Räppo