Tasakaalust samm puudu

Eesti majandusarengut ning kriisi ohjamist on rahvusvahelises majandusajakirjanduses mitu korda kiidetud. Meile meeldib öelda, et peaksime eksportima kulude kärpimise oskust Kreekasse ja teistesse riikidesse. Kuid mis on arvude taga ning kuidas meil tegelikult läheb?

Esiteks riigi bilanss. Alates 2002. aastast on Eesti hoiustemahud igal aastal kasvanud, jõudes sel suvel 10,7 miljardi euroni. Pankade väljastatud laenude kogumaht jõudis 2008. aastal 16,6 miljardini ja langes sel aastal 14,2 miljardi euroni. Seega kasvas majanduse finantsvõimendus, mida saab mõõta laenude ja hoiuste jagamise teel, 2002. aasta 100%-lt 2008. aastaks 175%ni ja langes sel aastal 132%-le. Meenutagem, et aasta tagasi oli see näitaja 145%. Need faktid tekitavad kahetisi tundeid: esiteks võib kahtlemata rahul olla, et võlad majanduses vähenevad, mistõttu riskid kahanevad. Teisalt teeb muret finantsvõimenduse vähenemise kiirus. Hoiustel raha tähendab väikeseid investeeringuid. Väikesed investeeringud tähendavad väikest tootmismahtu ja seega väikest potentsiaalset toodangut. See on riskide vähendamise ning toodangu maksimeerimise tasakaalu igavene küsimus. Pankurina ei saa ma öelda, mis on õige ja mis vale - võin vaid soovitada, et kõik, mida äriühingud ja üksikisikud teevad, põhineks teadlikul otsusel.

Stabiilsuse teine alussammas peaks olema tootmine - või sisemajanduse koguprodukt, nagu majandusteadlased ütleksid. Tuleb olla õiglane ja öelda, et mis puudutab toodangut, siis on majandus ilmutanud märkimisväärset jõudu ja laialdast kasvu ning see on väga hea. Eesti on suutnud kogu majanduse ümber pöörata: sisetarbimisel põhinev suure finantsvõimendusega majandus on asendatud välisnõudlusega väga paljude toodete ja teenuste suhtes. Aastane SKP reaalkasv moodustas 2. kvartali lõpuks 8,4%. Nominaalväärtuses on 2011. aasta SKP väga tõenäoliselt peaaegu võrdne 2007. aasta SKPga, mis oli 15,7 miljardit eurot. Inflatsioon on aga hindu kergitanud, mistõttu on SKT siiski 12% võrra väiksem kui võrreldaval 2007. aastal. Veelgi sügavamale vaadates näeme, et majanduse struktuur on tõepoolest muutunud. Näiteks ehitussektor on nominaalväärtuses 2004. aasta tasemel ja mahud on umbes kaks korda väiksemad kui 2008. aastal, mil need olid ajaloo suurimad. Tootmissektori maht oli sel aastal rekordiliselt suur, ületades 2007. ja 2008. aasta tipptasemed. Kui vaatame SKPd tulude seisukohalt, näeme, et palkade osa on tasapisi hakanud taas kasvama, kuid äriühingute kasumid on endiselt väiksemad kui 2006. ja 2007. aastal. Kokkuvõttes on Eesti majandus näidanud jõulisi kasvunumbreid, mis teataval määral postuleerivad tulevaste probleemide lahendamise retsepti: viimase 20 aasta jooksul pole olnud ühtki kriisi, millest Eesti ettevõtjad poleks väljunud endisest tugevamana.

Stabiilsuse kolmas alussammas on välistasakaal. See on olemas. Jooksevkonto pole olnud puudujäägis alates 2008. aastast ning eeldame, et jooksev- ja kapitalikonto ülejääk on sel aastal üle 5% SKPst. 2011. aasta kaheksa kuuga moodustas kaupade eksport 7,9 miljardit eurot ehk 50% rohkem kui 2010. aastal. Olen kuulnud palju skeptilisi märkusi, et selle taga on vaid Ericsson või energiaeksport. Võin neile skeptikutele hõlpsasti vastu vaielda: mineraalsete toodete ja elektroonika (umbes kolmandik ekspordist) kõrval oli ka kõigi teiste sektorite ekspordikäive rekordkõrge. Sektoritest, mis ekspordivad enam kui 60-70 miljoni euro väärtuses, vähenes aasta võrdluses vaid piima ja piimatoodete eksport ning sedagi vaid 2% võrra. Ajaloo parimad numbrid on ette näidata ka olulisel teenuste ekspordi sektoril: turism kasvas 8 kuuga 15%. Faktid osutavad jõulisele kasvule, millel on väga lai aluspind.

Lõpuks tasub rääkida sisemisest (või sotsiaalsest) tasakaalust, mida võib mõõta tööhõivena. Kuigi töötuse määr on palju alanenud, on see siiski veel 13%. Vaadakem aga arengut: Eesti majanduses on 2010. aasta esimese kvartali ja 2011. aasta teise kvartali vahelisel ajal lisandunud 50 000 töökohta, mis moodustavad 9% tööjõust. Tööga hõivatuid on üle 600 000. See on 2006. aastal alanud buumi eelne tase, kuid vahepealsetel aastatel oli tööga hõivatuid 670 000 inimest.

Töökohtade loomine ja seega ka sotsiaalne turvalisus on Eesti majanduses kahtlemata suurim probleem. Olukorra muudab keerulisemaks asjaolu, et tööpuuduse struktuur tähendab teatavat ohtu mõningatele elanikkonnarühmadele. Täpsemalt: tootmissektoris, kus buumiaastatel kuigi palju töökohti juurde ei loodud, on kadunud 34 000 töökohta. Need inimesed ei ole tõenäoliselt noored ning neil on tõesti keeruline end ümber koolitada ja uuesti tööturule pääseda. Ehitussektoris (kus on samuti koondatud umbes 35 000 inimest) loodi need töökohad aga buumiaastatel. Seega on tööturul arenguruumi ja meil on selles valdkonnas veel palju õppida.