Kakskümmend aastat enne äratundmisele jõudmist

Tänasest kinodesse jõudev film "Üks päev" annab ülevaate kahe inimese elust ühel kindlal päeval kahekümne aasta jooksul.

Lavastaja Lone Scherfig, kes on parima filmi Oscarile kandideerinud draamaga "Haridus", on valmis saanud linateose "Üks päev", mis põhineb David Nichollsi 2009. aastal ilmavalgust näinud samanimelisel rahvusvahelisel bestselleril. Nicholls on muide ka filmi stsenarist, kes ühes Scherfigiga kirjatüki ekraani jaoks sobivaks mugandas.

Kauni romantilise filmi keskmes on Emma Morley (Anne Hathaway), põhimõttekindel ja ambitsioonikas töölisklassitüdruk, kes unistab maailma paremaks muutmisest, ja Dexter Mayhew (Jim Sturgess), varakas südametemurdja, kes tahab muuta maailma enda mängumaaks. Nende kahe lugu saab alguse 15. juulil 1988. aastal ehk päeval, kui Emma ja Dexter veedavad koos oma ülikooli lõpupäeva.

Järgneva kahekümne aasta vältel näeb filmis Emma ja Dexteri suhte pöördelisi hetki samal päeval, 15. juulil. On nad siis sel päeval koos või lahus, kulgeb film koos Emma ja Dexteriga läbi nende sõpruse ja tülide, lootuste ja mahamagatud võimaluste, naeru ja pisarate. Keset seda rännakut taipavad nad, et on otsinud ja oodanud midagi, mis on olnud kogu aeg nende kõrval olemas.

Et katkeid on filmis 20 aastast, siis oli kunstiliselt filmi väga keeruline teha. Aastate muutumine tõi kaasa rohkelt muutusi detailides, sealhulgas muusikas, kostüümides, autodes, olustikus ja aksessuaarides. "Kõige keerulisem oli säilitada lihtsust, rõõmu ja humoorikust ning vältida pingutatust ja üliemotsionaalsust," kommenteeris režissöör.

"Oli suur väljakutse, et see film ei tuleks visuaalselt nagu kultuuriajaloomuuseum, vaid ilus, lõbus ja mõnevõrra kurb armastusfilm koos kõigega, mis selle juurde kuulub," toonitas ta, kuid lisas, et teadlik vaataja märkab kindlasti aastatele omaseid detaile.

Näitlejate töö suunamine oli režissööri sõnul samuti keerukas, sest ümbritseva kõrval muutuvad aja jooksul ju ka inimesed. "Ma arvan, et on hea, et Anne ja Jim on mõnevõrra vanemad kui nende tegelaskujud. Nad oskasid seetõttu erinevates stseenides erinevalt kõndida ja asjadele reageerida. Kostüümid ja võttekohad aitasid sellele muutumisele muidugi kaasa," selgitas režissöör.