Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Piiritu säästmine viib nõiaringi

22. detsember 2011, 00:00

Ebakindel tulevik on turumajanduse üks olulisemaid komponente, sest just ebakindluse tõttu võtavad mõned ettevõtted ja majapidamised rohkem riske, investeerivad, ja sageli ka teenivad tänu riskile rohkem.

Probleem on selles, et kui kõigi turuosalejate – ettevõtete, majapidamiste, riigi – ootused on tuleviku suhtes ebakindlad, ei taha keegi riski võtta. 2012 ja ilmselt veel mitu järgnevat aastat tõotavad kujuneda just selliseks, kus erinevatel põhjustel kõik turuosalejad kokku hoivad. Lihtne matemaatika ütleb aga, et kui kõik hoiavad kokku, ei saa see hästi lõppeda, sest kust siis sellisel juhul kasv peaks tulema. Kui ei ole kasvu, muutuvad ootused tuleviku suhtes veelgi negatiivsemaks, mis sunnib veelgi rohkem säästma.Sellisest nõiaringist ei võida lõppeks keegi.

Tuleval aastal ei paista olevat ühtegi trendi, mis murraks säästmise nõiaringi. Vastupidi, nii Euroopa kui ka USA tõmbavad üha rohkem avaliku sektori eelarveid koomale, pigistades nii paradoksaalselt ka erasektori eelarveid ja eelkõige ootusi tuleviku suhtes. USA lootuseks on, et Obama võidab 2012. aasta sügisesed presidendivalimised ning ühtlasi tõmbab sellega ka piisavalt palju demokraate Kongressi, mis võimaldaks riigil taasalustada suuremahulisi investeeringuid.
USA olukord on enam kui irooniline: riik vajaks hädasti massiivseid investeeringuid haridusse ja infrastruktuuri ning kuna USA-l on riigina praktiliselt võimatu pankrotti minna, ei tohiks selletaolisi investeeringuid miski takistada. Ometigi käitub USA nagu väikeriik, kes sõltub välistest mõjudest, üritab avaliku sektori kulutusi oluliselt kärpida ja selliselt “turgudele” meelepärane olla. Olukord meenutab 1930ndaid.
Euroopa olukord on aga hullem, sest puudub keskne fiskaalvõim ja tegelikult ka täismõõtmeis keskpank. Euroopa tasakaalustamatus Põhja ja Lõuna vahel vajab nii lühiajalisi (fiskaal-) lahendusi kui ka pikajalisi (konkurentsivõime) lahendusi. Avaliku sektori kärped ei anna vastust kummalegi. See on pigem poliitiline ja ideoloogiline asendustegevus ja meenutab samuti 1930ndaid, aga seekord läbi kõverpeegli. Kui toona asusid riigid majandusraskustes aktiivselt oma turge kaitsma, moodustades selliselt kõigi jaoks raskema majanduskeskkonna, siis praegu on Euroopa riigid kõik agaralt avaliku sektori eelarveid kärpimas, sellekaudu samuti kõigi riikide taastumisvõimalusi vähendades.
Uute tõusvate turgude, nagu Hiina, Brasiilia ja India probleem seisneb selles, et nende kasv on seotud eelkõige ekspordiga USAsse  ja Euroopasse ning kodumaine tarbimine ei suuda veel piisavalt kasvu panustada. Siingi võib ennustada kasvu aeglustumist. Kuigi 5–6% kasv võib tunduda Hiina või India puhul väga hea, võrreldes aneemilise 0% Euroopas, tuleb arvestada, et tõusvate turgude demograafiline kompositsioon eeldab pigem 7–8% majanduskasvu, et need riigid oleksid võimelised absorbeerima sadu miljonid vaeseid, kes maapiirkondadest linnadesse liiguvad.
Kõigil kolme juhul näeme sarnase ideoloogia pankrotti: kusagil on keegi säästnud ja me tahame talle oma kaupu ja teenuseid müüa. Selline ekspordil põhinev strateegia on globaalselt null-summa mäng: kogu maailm tervikuna ei saa omada positiivset jooksevkonto bilanssi. Ekspordile peab paratamatult lisanduma kodumaine tarbimine, mis sisuliselt tähendab kõrgemaid palku USAs, Euroopas ja tõusvatel turgudel. Selle saavutamine globaalses konkurentsis nõuab aga globaalselt koordineeritud tegevust, mida lähiajal ilmselt ei näe. Seni jätkub tasakaalustamatu areng, mis toob Euroopasse ja USAsse ilmselt madala kasvuga kümnendi ja tõusvate turgude ümberorienteerumise kodumaisele tarbimisele.

Eestit puudutab suurtes majandustes toimuv suhteliselt otseselt ekspordi kaudu. Kuigi viimasel aastal oli ekspordi ja selle tuules ka töökohtade kasv muljetavaldav, annab Euroopa väga tõenäoline majanduslangus 2012. a tunda ka Eesti ekspordis. Kui 2011 jõudis eksport Eestis kriisieelsele 2007. aasta tasemele, pole sisetarbimise panus majanduskasvu nii jõuliselt taastunud. Vastupidi, selgi aastal on eratarbimise panus majanduskasvu negatiivne. Eratarbimises (ligi 50% SKPst) oleme tagasi aastas 2004. Kui siia lisada pikalt langenud reaalpalgad, pole majanduse taastumine jõudnud enamuse eestimaalasteni ning kelleni see on jõudnud, säästavad ja vähendavad võlakoormust. Eesti riigieelarve panus omajanduskasvu n olnud samuti negatiivne ning riigivõla väiksus pole meid kuidagi aidanud. Seega vedas Eestit säästmise nõiaringist 2010. ja 2011. välja Skandinaavia ekspordimasin, mis 2012 tõenäoliselt madalama hooga töötab, ning EL struktuurivahendid. Väikese majandusena on Eesti pea ainus võimalus jätkusuutlikult eratarbimist turgutada majanduse struktuuri mitmekesistamise ja sealt tuleneva tootlikkuse ja palkade kasvu kaudu. Kuigi need on pikaajalised poliitikad, on Eesti siin üksikuid samme astunud, pigem loodame taas Skandinaavia jätkuvale kasvule.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. December 2012, 13:56
Otsi:

Ava täpsem otsing