Puhkepäev. Söögituba Eesti moodi

Pika tänava Meritoni hotelli all olev Eesti söögituba esindab meie toidukultuuri traditsioonilisemat, arhailisemat osa. Tõenäosus, et toiduhuviline turist selle üles leiab, on suur – hea asukoht ja hea nimi. Alates soolapekileivastest, verikäkist ja heeringaleibadest kuni kama ja kaerahelbemagustoiduni on tõepoolest kõik oma mis oma. Kala, sealiha, peedi ja kapsa vahele on põiganud küll ka üks mozarella-salat ja üks fenkolipüreesupp, kuid üldpilti need ei muuda.

Täitmata lubadused. Eelroaks söödud kilusalat oli tore – aedsalat, kartulid, tomatid, keedumunasektorid, sibul, vürtsikilud – teate küll seda meie köögi põlisvara, mida aga kahetsusväärselt harva salatina kokku pannakse. Ka rannarahva kalasupp oli oma lihtsuses meeldiv roog, kuigi supirohelist polnud lisatud mitte rohkelt, nagu lubas menüü, vaid suhteliselt mõõdukalt. Ilus selge kalapuljong oli tugeva puhta maitsega ja kalatükikesi oli piisavalt.

Järgmine roog, lõhefilee vokitud köögiviljade ja apelsini-tšillikastmega esindas menüü tänapäevasemat, rahvusvahelisemat poolt ja siin tekkisid esimesed probleemid. Ja siinkohal ei räägi ma maitsest, sest maitse on subjektiivne ja see, mis mulle ei maitse, võib kellelgi teisel olla ülimalt hõrk: kindlasti leidub inimesi, kes eelistavad põhjalikult läbiküpsetatud ja ohtra pipraseguga ülepuistatud kala. Pettumust valmistas hoopiski lubatu-tegelikkuse vastuolu: vokitud köögivilja asemel olid kartulid, kaks grillitud suvi­kõrvitsaviilu ja pool grillitud paprikat.

Sama ka teise praega, kadakasuitsuse sealihaga, mille lisandiks lubati sinepist sousti – ei olnud singil kadakasuitsumaitset ega soustis sinepit. Maitsesime mitmekesi, nii et kasutasime rohkem kui ühte komplekti maitse- ja lõhnaretseptoreid. Ja magustoiduga oli lugu jälle samamoodi – roog nimega karamelliseeritud puuviljased kaerahelbed ja jõhvikad toorjuustuvahuga sisaldas küll tublisti rosinaid ja ka kümmekond pohla, aga ei ühtegi jõhvikat.

Olgugi, et kaugelt tulnud turistid ei pruugi jõhvikal ja pohlal vahet teha, on lubadus siiski lubadus.

Lepingu rikkumine. Lubaduste täitmata jätmine ei puuduta aga mitte ainult Eesti söögituba, vaid ka paljusid teisi söögitube-restorane. Toitu tellides astub klient põhimõtteliselt samasugusesse lepingulisse vahekorda nagu iga muu ostu-müügi tehingu juures: menüüs on kirjas “kaup” ja hind, ostja teeb valiku, müüja (kelle esindajaks on kokk ja kelner) valmistab talle selle ja kasseerib raha sisse.

Kui näiteks tellitud automudelil on vale lisavarustus või vale värv või see on hoopiski teist marki, siis ma seda ju ei osta, nõuan tellimuse täitmist ja pean ilmselt veel mõne aja ilma autota läbi ajama või vanaga sõitma. Kui aga restoranis saan menüüs kirjas olnud krõbeda kooriku asemel nätske kattega roa, hautise asemel hõreda supi või on kadakasuits jälgi jätmata haihtunud, on olukord keerulisem. Esiteks selguvad maitsed alles proovimisel, st söömise käigus. Teiseks – restorani lähen ju siis, kui mul on kõht tühi, kui ma olen näljane.

Näljasena nõuab toidu kööki tagasi saatmine mehisust, mida vähemalt minul, tuleb tunnistada, enamasti ei jätku. Mida teha – kas hakata restoranis käima täis kõhuga? Või võtta võileib ligi?

 

Aadress: Pikk 29, TallinnTelefon: 664 8803Avatud: 12–23

Hinnang: 17toit 6teenindus 7interjöör 4

põhiroogade hinnad: 13–24 eurot