Taasiseseisvumise algusaastail uppus Eesti salaviina

Riigi saamata jäänud maksed olid seotud Liviko toodangu turuosa vähenemisega salaviina arvel, kirjutab Äripäeva erileht Juubel. Pärast alkoholi aktsiisimäära tõstmist veebruaris oleks toodangu läbimüük pidanud paari kuu jooksul stabiliseeruma, kuid samale ajale sattunud suurte "Rossia" salaviina koguste paiskamine Eesti turule vähendas Liviko turuosa veelgi.

Hollandi ja Belgia päritolu Rossia viin ei olnud algselt mõeldud Eesti turule, vaid hoopis transiitveosena Venemaale vedamiseks. Samal ajal aga tekkisid Eesti ja Venemaa vahel tolliprobleemid, viin jäi Eestis ladudesse seisma ning paisati hiljem siinsel turul müüki. Nii leiti salaviinakauplejate poolt endale soodne turg, millelt ei kavatsetudki lahkuda.

Riikliku toodangu rivaaliks oli ka Eestis toodetud võltsviin, mis oli tegelikult mittekvaliteetsete piiritusjääkide ja vee segu. Salaviinavabrikuid avastati nii Ida-Virumaal, Valgas kui ka Viljandis. Seaduse järgi oli salaviina tootjatele määrata karistuseks vaid rahatrahv ning see neid ei hirmutanud. Kui väikeseid salaviinatehaseid õnnestus sulgeda, siis Tallinnas, üpris Liviko tootmishoone lähedal tegutses suur salaviinavabrik, ent käis vaidlus, kas sellega peaks tegelema kriminaal-, majandus-, või kaitsepolitsei.

Suurimad salaviinakogused, mis algasid kümnetest tuhandetest pudelitest ja lõppesid sadade tuhandetega, avastati Tallinnas Paljassaarel, Koplis ja Punasel tänaval. Tallinnas avastati sadakond kauplust, kus rikuti alkoholi müügi eeskirju. Väljaspool  Tallinna oli näiteks Tapa koht, kus pikka aega ei olnud kaupluste üle mingit kontrolli ja kus kontrollreidil avastati alkohoolsete jookidega kauplemise eeskirjade rikkumisi peaaegu igas kaupluses.

Salaviina müümiseks leiti erinevaid teid. EMORi uuringud näitasid, et 46% alkoholitoodetest osteti väikestest keldripoodidest, kus oli müügil üsna palju kahtlast päritolu viina, teisel kohal oli 38,7 protsendiga suured kauplused, järgnesid muud ostukanalid ja turg (2,9%).

Kõige levinum moodus oli hulgimüüja poolt hangitud viinale ostja leidmine jaemüüjate kaudu. Selleks läksid käiku nii võltsitud tollideklaratsioonid, saatedokumendid, kui müügilitsentsid. Sageli seati hulgimüüjate poolt tingimuseks, et näiteks kaks kasti kümnest ostetakse koos dokumentidega ja ülejäänud kaheksa ilma.

Kuna kauplused ja restoranid olid politsei ootamatu külastamise kartusel salaviina müümiseks suhteliselt riskantsed kohad, leiti hulganisti konspiratiivsemaid ja operatiivsemaid teid, et viinast lahti saada. Odavat viina käidi pakkumas taludes, suurtes ettevõtetes ja firmades, kus kaubeldi avalikult viinaga kõigi töötajate ja juhtkonna teadmisel, kusjuures sageli oli asja eestvedajaks just ettevõtte juhid. Üha enam levis viina müümine ka ajalehe kaudu, kus võis leida salaviina müügi kuulutusi.