30aastaselt juba pensionile

Tarkvarainseneri ametit pidanud Pete läks pensionile 2005. aastal kõigest 30. eluaastal. Kuidas oli see võimalik ning mida me saame tema kogemuselt õppida?

Nii MarketWatch, Forbes kui ka Washington Post on viimastel kuudel tutvustanud oma veergudel 39aastast Pete’i  (turvalisuse huvides pole ta kuskil oma perekonnanime avaldanud), kes läks oma naisega "pensionile" juba üheksa aastat tagasi ning on hetkel n-ö täiskohaga vanem oma kaheksa-aastasele pojale.

Juba aastaid elavad nad vaid oma investeeringutelt saadavalt tulult. Vahetevahel teevad nad ka "päris tööd", kuid seda vaid siis, kui soovivad ning omade reeglite järgi.

Mis on nende edu saladus? Kolmeliikmelise perekonna kohta saavad nad hakkama väga vähesega – umbes 25 000 dollariga aastas (1540 euroga kuus). Neil on küll auto, kuid nad kasutavad peamiselt liikumiseks jalgrattast. Nad käivad harva väljas söömas, ostavad poest vaid asju, mida nad tõesti vajavad, ning on laenuvabad.

Kuid sellest hoolimata on neil 250ruutmeetrine maja, nad on aastast kolm kuud reisil ning nad söövad puhast orgaanilist toitu.

Nende elufilosoofia pole tühipaljas kokkuhoid, vaid elu nautimine vähemaga. Seda ilmestab kas või see, et keskmiselt kulutavad nad elektrile kõigest 299 kwh kuus, riietele pere peale alla 300 dollari aastas ning naudivad nii palju tasuta lõbustusi kui võimalik.

2011. aastast finantsblogi Mr. Money Mustache­ kirjutaval Pete'il tekkis pensionile mineku plaan pikaajalise järk-järgulise protsessi loomuliku jätkuna. Alguse sai see juba lapsepõlves, mil ta ei kulutanud kogu taskuraha ära, vaid pani osa säästudeks kõrvale. Plussina toob ta välja oma naise, kellega ta ülikoolipäevil kohtus ning kes samuti ei kulutanud palju. "Lõpetasime 1997. aastal oma ülikooliõpingud, kolisime kokku ja pärast aastatepikkust tööd ning investeerimiskonto paisumist hakkasime mõtlema, mida mõistlikku selle rahaga teha võiks," seletab Pete.

2002. aastal leidsid nad, et oleks suurepärane, kui nad võiks enne lapsevanemaks saamist töö tehnoloogiasektoris lõpetada. See mõte tõstis kõvasti nende motivatsiooni. Nad kulutasid veelgi vähem ning investeerid rohkem, kuni 2005. aasta lõpuks oli neil nii palju vara, et nad võisid investeeringutelt saadava passiivse tulu pealt teoreetiliselt ilma töötamiseta lõpmatuseni elada. Nad lahkusid töölt.

Kui palju nad "pensionile" minekuks raha kogusid? Peamiselt kvaliteetsetesse dividendiaktsiatesse investeeriv Pete võttis konservatiivse nägemuse ning arvestas, et nad võiks oma säästude pealt teenida aastas 4% tulu. See tähendab, et sääste peaks olema kokku 25 aasta kulutuste jagu, ilma et nad peaks muretsema, et raha kunagi otsa lõppeks.

Eesmärgiks sai võetud 600 000dollarine (444 000 eurot) investeeringute portfell. Selline summa peaks olema piisav, et teenida investeeringutelt kuus 2000 dollarit, millega peaks suutma läbimõeldult ära elada. Lisaks tahtsid nad kindlasti olla vabad kohustustest ning oma majalaenu tagasi maksta.

Kuidas on võimalik nii palju raha kõrvale panna? Lisaks tagasihoidlukule kulutamisele tuleb leida amet, mis toob hästi sisse. Pete ja ta abikaasa on tarkvarainsenerid, kelle töötasu algas pärast ülikooliõpinguid 40 000 dollarist aastas ning jõudis koos boonuste ja kvalifikatsiooni tõusuga välja maksimaalselt umbes 125 000 dollarini. Pete arvutas välja, et nad teenisid säästude kogumisfaasis naisega koos keskmiselt 125 000 dollarit aastas (ehk 4600 eurot inimese kohta kuus).

Arvestades Eesti tugevat IT-sektorit, siinset rahvusvaheliselt konkureerivat palgataset ning keskmiselt madalamat hinnataset võrreldes Ühendriikidega, on seega ka paljudel meie inimestel võimalus Härra Rahavuntsilt õppida.

Suure raha teenimiseks ei pea ilmtingimata olema IT-, panganduse-, meditsiini- või juuraharidusega. Mr. Money Mustache'i blogi üks popimaid saite on lehekülg ametitest, kus tublid töötajad võivad ka ülikoolihariduseta teenida aastas vähemalt 50 000 dollarit (3000 eurot kuus) ning minna läbimõeldult kulutades ja distsiplineeritult säästes varakult "pensionile".

Pete toob oma lemmikametina välja puusepa elukutse, kuid nimistus on ka keevitajad, torumehed, mehaanikud, ekskavaatorijuhid, majaehitajad ja teised kuldseid käsi nõudvad ametid. Kui Eestis ei võimalda need ametid nii palju raha teenida, siis Skandinaavia riikides on selliseid summasid võimalik saada. Lisaks toob Pete välja sõjaväelased (välismissioonidel käijad), kaevanduses ja naftatööstussektoris töötajad, müügiagendid ja maaklerid.

Kokkuvõtvalt on aga valem lihtne. Hangi endale korralikult tasustatav töö ning hoia kulud kontrolli all. Distsipliin ja tahe on siin määrava tähtsusega ning seetõttu meie hulgas niivõrd vähe nn Rahavuntse ongi.

Autor: Raivo Sormunen, Anu Jõgi