Maratonijooksja tüüpi rauamehed

02. märts 2014, 07:14

Oleme vaid õpipoisid - mõte asutada puidutööstusele sisseseadet valmistav firma tuli soomlaselt Heikki Koivunenilt ja lend sai hoo tänu Sylvesterile, nendib Hekoteki juht Heiki Einpaul.

"Hekotek on oma eksistentsi eest ja tänase edu eest võlgu peale Heikki ka endistele Sylvesteri omanikele, kes meid usaldasid," räägib Einpaul. "Algusaegadel mina ja Avo peamiselt tõlkisime Heikkit ja õppisime selle kaudu, mida ta rääkis. Olime Avoga usinad õpipoisid."

Einpauli kõrval istuv Avo Raigla, praegune Hekoteki elektri- ja automaatikaosakonna juhataja noogutab innukalt kaasa. Sest just tema oli see, kes 1991. aasta lõpus koos Koivuneniga nõukaaegseid puidu- ning mööbliettevõtteid läbi kammis, et saada ette pilti, kas Eestimaal on üldse võimalik kellelegi pakkuda puidutöötlemise seadmeid.

Heikki Koivunen kolis 1991. aasta lõpus Eestisse, sest vajas uut keskkonda ja uusi väljakutseid - tema masinaehitusfirmad Soomes läksid masu ja turu kadumise tõttu pankrotti ning hiljuti oli ta matnud oma abikaasa. Kuna Koivunen oli varem Soomes põgusalt kohtunud Avo Raiglaga, võttis ta Eestisse saabudes Avoga ühendust.

Raigla ja Koivunen asutasid ASi Hekotek 27. veebruaril 1992. aastal. Heiki Einpaul tuli Hekotekki tööle kuu aega hiljem. Einpaul ja Raigla olid tuttavad juba TPI tudengipäevilt.

"Et käiberaha teenida, ostsime Eestist kokku täispuidust mööblit, viisime need Soome ja müüsime maha," annab Raigla ettekujutuse alustava firma finantsraskustest. "Ükskord, kui palgaraha üldse ei olnud, siis mina ja Heiki saime mõlemad tehtud töö kompensatsiooniks ühe voodi."

Meeste tööjaotus kujunes välja nii, et aktiivsest ja suhtlemisaldist Einpaulist sai Heikki Koivuneni nö töövari-ihutõlk ning tagasihoidlikuma loomuga Raiglale jäi raamatupidamine ehk ülesanne, mida keegi teine teha ei tahtnud. "Me vahel sõbralikult nöökasime Avot, et ega siin suurt vahet ei ole, kas sa otsid bitte taga või nüüd sente taga, et kõik klapiks," muigab Einpaul. "Loomulikult, kui ettevõte kasvas, siis esimesel võimalusel hakkas Avo oma erialaste projektidega tegelema. Ja mina järjest vähem Koivuneni tõlkima ja järjest rohkem tegevjuhi kohustusi täitma."

Hekoteki esimene tõsisem töö oli 1993. aastal Haapsalu Uksetehase ASi puidukuivati ja katlamaja töölepanek. "Õnneks jõudsime katlamaja käivitada enne, kui tehnilise järelevalve inspektor sinna jõudis," meenutab Einpaul. "Meil polnud õrna aimugi, et objekti kohta tuleb koostada ka vastav dokumentatsioon. Juhtus mõistlik inspektor olema - ta ei seisanud katlamaja ja lasi meil dokumendid tagantjärele ära vormistada."

Väikefirma Hekoteki tähelend sai alguse 1994. aastal, kui ASi Sylvester omanikud eesotsas Mati Polliga otsustasid Imavere saeveski esimese ehitusetapi seadmete tarnijaks valida tollal tundmatu firma. Sylvesteri meeskond usaldas Hekotekki, ehkki selle asutajaks ja põhiomanikuks oli soomlane, kellel Eestis ei olnud tollal praktiliselt mitte midagi ja teisele poole lahte oli maha jäänud mitu pankrotipesa.

"Heikki Koivunenil on olnud suur roll Imevere saeveski arengul, sest just tema joonistas käsitsi esimesed plaanid ning nägi ette tulevased tootmismahu kasvud," toonitab Einpaul ja lisab, et Sylvesteril omakorda on olnud oluline roll Hekoteki arengus. "Ilma Sylvesterita ei oleks Hekotek täna see, mis ta on."

Einpauli andmeil sai Hekotek 90ndate aastate teisel poolel ligi 90 protsenti käibest Sylvesteri tellimustest. "Me ei tahtnud algul kuidagi näidata, et selle käibe pealt teenisime me veel mitu miljonit krooni kasumit," tunnistab Einpaul. "Tollal me püüdsime varjata, et me jumala eest kellegi huve ei riivaks. Täna saame muidugi aru, et just see kasum pani aluse meie arengule."

Raigla kinnitusel oli Imavere saeveski Hekoteki jaoks oluliseks proovikiviks. "Esimene koostööprojekt oli meie jaoks väga suur töö, aga me suutsime selle ära teha ja käima panna," rõhutab ta. "Sellest arenes edasine pikk ja edukas koostöö - oleme olnud osalised kõikides Sylvesteri projektides."

Einpauli sõnul on Hekoteki eripära see, et nad pakuvad puidutöötlemise firmadele valmislahendusi ja võtavad enda peale riski, et pakutud lahendused ka töötavad. "Me ei valmista saeraame ja puiduhakkureid, me teeme kõike seda, mis jääb nende masinate vahele," selgitab ta. "Me teeme erinevatest masinatest ühtse tootmisliini. Me ostame juurde vajalikud komponendid, paneme kõik need üheks süsteemiks kokku ja äratame ellu."

Einpaul iseloomustab Hekoteki arengut kokkuvõtvalt spordiga. "Algus oli nagu võõras metsas orienteerumine, kus füüsilise pingutuse ja väsimuse foonil on vaja kogu aeg vastu võtta uut informatsiooni, seda analüüsida ning õiged otsused teha," räägib omal ajal orienteerumisega tegelenud Einpaul. "Kuna me pole kunagi taga ajanud maksimaalset kasumit, oli Hekoteki start pikk ja aeglane, samas oleme suutnud hoogu päris hästi hoida. Meie filosoofia on maraton, mitte sprint."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. March 2014, 15:44
Otsi:

Ava täpsem otsing