Puhkepäev. Marta Stratskase hämarad maailmad

Stratskas on üks neist noorema põlvkonna maalijatest, kes on saanud Kaido Ole kooli. Strats­kas on aga täielik Ole antipood, mis ei ole takistanud neil viljakalt koostööd tegemast.

Enim on Stratskase puhul kõlama jäänud tema suured, seinamatvad pannood, millel on tugev jutustav alge. Vaalas esitab ta seekord üksikuid töid, millest enamik kujutab ühte ja sama kujundit – nimeta katedraali võlvikäiku. Taustal kõlab madala bassiga ambient-heli. Stratskas taotleb kõikehõlmavat ruumikogemust.

Stratskas mängib erinevate meeleoludega, tuues nõnda esile sama ruumi erinevad tahud. Oluliseks on see, et ruumina on valituks osutunud juba tähendustest külluses olev religioosne ruum ehk kirik. Sellega on osaliselt eeltöö tehtud, kuna tegemist on tugevalt laetud paigaga, mis juba eos kõnetab ükskõik millist vaatajat.

Köitvad teemad. Ekspressiivne maalimislaad ning kunstnikule juba ammugi omaseks muutunud värvipalett ainult toetavad saadud tulemust. Võlvide alt altari poole suunatud vaadet varjutab kahtlustäratav hall pilv ja maali äär on osaliselt “määrdunud” verepunasega. Veretöö ja surm ei ole ju Stratskasele võõrad teemad ning ta oskab neid lugusid suurepäraselt edasi anda, jättes alati mingid asjad kripeldama.

Kuigi Vaala näitus kujutab eelkõige kunstniku enda mitme­tahulist suhet religioossesse ruumi, siis sama küsimuse esitab ta intuitiivselt ka vaatajale. Kuivõrd emotsionaalselt suhtub tänapäeva inimene sakraalsesse ruumi? Kas pühaliku ruumi kogemine pühalikuna on tegelikult inimeste võimusest ja teadvusest kadunud?

Kui otsene side ja kogemus sellise eripärase ruumiga kaob, kas siis kõik, mis me püüame nende maalide ees ette kujutada, on tegelikult vahendatud kogemus, mille me saame filmidest, kirjandusest, kunstist ning kujutame ette, et see on päris?

Siiski tundub, et Stratskas ei pretendeeri mingile üldistusele. Tema gootiliku temperamendi ja maailmavaatest läbi imbunud maalid tuginevad väga isiklikule, apokalüptiliselt süngetele meeloludele.

Tervik mõjub. Õnneks ei puudu ka seekord Vaala näituselt suur, väiksematest maalidest kokku pandud pannoo. See esitusviis on Stratskase puhul vaieldamatult tugevaim ja mõjuvaim. Ligi kolmemeetrine maal võtab kokku kõik erinevad, teistel üksikutel maalidel kujutatud meeleolud.

Verest valguvad maalid, kirikute pimedad nurgad, lõpmatusse hämarusse ulatuvad käigud ning taustal üha liturgilisemaks muutuv gothic metal’i monotoonne heli. Stratskas taotleb totaalset ruumikogemust.

 

Marta Stratskase maalinäitus “About Rooms”

Vaal galeriisNäitus on avatud kuni 29. märtsini.