President Ilves, ärge tapke sõnumitoojat

17. märts 2014, 00:00

President Toomas Hendrik ­Ilvese pettumus Siim Kallase põgenemise ja Reformierakonna kokkulepitud liidrita jätmise pärast on inimlikult mõistetav, ajakirjanduse ründamine aga kohatu, ülekohtune ja läbimõtlematu.

Ilvese rünnak paljastab ebademokraatliku hoiaku ajakirjanduse suhtes, mis on tänase seisuga omane pigem meie idanaabrile,  aga mitte läänemaailmale. Sõnavabadus võib poliitilisele eliidile küll tülikas olla, ent selle puudumine või piiramine tähendab demokraatia lõppu. Ilves ei tahtnud ju ometi öelda, et Kallasele ebamugavaks osutunud materjal oleks tulnud jätta avalikkuse ette toomata? Et ajakirjandus poleks pidanud avaldama informatsiooni, mis segab Kallast asumast Reformierakonna etteotsa ja Eesti Vabariigi peaministriks? Kui siiski mitte, siis tulnuks presidendil enne mõelda, kuidas öeldav kõlab.

Emotsionaalne hinnang.  Muidugi on riigipeal õigus olla veendunud Siim Kallase süütuses. Kuid selle asemel, et tuua avalikkuse ette usaldusväärseid argumente Kallase aususe tõenduseks, ründas president Ilves sõnumitoojat, info vahendajat. Väljendades tööandjate keskliidu aastakonverentsil nördimust, et head inimesed peletatakse Eestist minema, maalis ta kuulajate silme ette pildi šampanjaklaase kõlistavast toimetusest, kus rõõmustakse Kallase “mahavõtmise” üle. Ta vahendas kuulajatele oma ettekujutust toimetuste tööst, mis põhines kellegi jutul, viitamata allikale. Ajakirjandus endale sellist esitusviisi lubada ei saa. Ilves jätkas ajakirjanduse materdamist Taavi Rõivasele uue valitsuse moodustamise ettepaneku tegemisele järgnenud pressikonverentsil.

Ka napist avaldusest, milles president kommenteeris Siim Kallase taandumist, võtab poole enda alla ajakirjanduse süüdistamine: “Keegi pole tõesti rauast, ka mitte üldsõnaliste ja ebamääraste kahtlustuste ees, mis ulatuvad mineviku tõlgendamisse, mitte oleviku või tuleviku sõnastamisse.”  Kahtlustused polnud ebamäärased. Nad ei olnud üldsõnalised. Jutt käis väga konkreetsetest asjadest.

Professionaalne kajastus. Äripäeva hinnangul on ajakirjandusväljaanded Eesti Panga garantiikirjade kohta käivat informatsiooni avaldanud ja kommenteerinud professionaalselt. Tõsiasi, et materjalid tundmatule firmale antud Eesti keskpanga garantii kohta Eesti Päevalehe toimetusse toodi, ei vähenda mitte kuidagi kõnealuse informatsiooni väärtust. See, missugused olid lekitaja motiivid, ei puutu praegu asjasse. Tähtis on, et informatsioon sai avalikuks.  Presidendi soov näidata paberid avalikustanud väljaannet kellegi tööriistana reedab, et minevikus isegi ajakirjaniku­leiba söönud Ilves pole pressivaenlase tiitlit pälvinud ilmaasjata. Halvustavaid märkusi on Ilves ajakirjanduse kohta teinud varemgi. Kahjuks on ka siis konstruktiivse kriitika asemel olnud tegu emotsionaalsete, põhjendamata hinnangutega.

See, et Kallas ei suutnud ilmutatud materjalide kohta veenvaid selgitusi anda, pole ajakirjanduse süü.

Tõenäoliselt pole Eesti Päevalehes avaldatud materjalid Kallase lahkumise tõeline põhjus. Meedia süüdistamine osutus nii Kallasele kui ka Ilvesele lihtsalt käepäraseks vahendiks, millega tähelepanu kõrvale juhtida ja selgitusi vältida. Kallase kogemusega poliitikule pidanuks selgituste andmine olema enesestmõistetav ja lihtne – viimast muidugi juhul, kui tema südametunnistus on puhas. Missuguse tähenduse omandavad Eesti Panga omaaegsed garantiikirjad Siim Kallase personaalses luukerekollektsioonis, näitab aeg.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. March 2014, 19:32
Otsi:

Ava täpsem otsing