Debatt. Kas uue valitsuskoalitsiooni lubaduste täitmiseks on piisavalt katet?

Kui aasta enne valimisi koalitsioon vahetub, siis üldiselt eeldatakse, et uus seltskond suuri plaane ei tee ning üritab turvaliselt valimistele vastu minna. Uue koalitsioonileppe puhul on aga oponendid kritiseerinud pigem liigset ambitsioonikust.

Suurem osa leppest ei nõua seejuures lisaraha. Kuid on ka neid lubadusi, millel on riigieelarve mõttes hinnasilt küljes, nagu näiteks lastetoetuste oluline tõus, tasuta koolitoit gümnasistidele, töötuskindlustusmakse langetamine ja tulumaksuvaba määra tõus.

Hirmutada pole vaja. Hirmutamine suure eelarvedefitsiidi või riikliku laenuralliga saab tuleneda kas pahatahtlikkusest või teadmatusest. Nimelt kehtestab riigieelarve baasseadus nõuded 2015. aasta eelarvele struktuurse tasakaalu kohta, välistades defitsiidis eelarve. Täiendavad kulud ning maksulangetused peavad olema kaetud ka meetmetega, mis eelarvepositsiooni parandavad (lisatulud või planeeritud kulude vähendamine). Nii koalitsioonipartnerite erinev maailmavaade kui ka aastane ajapiirang välistavad iseenesest mõnegi võimaliku katteallika, mistõttu keskendutakse maksumuudatustele, mis on nn ideoloogiavabad ning annavad lisatulu kehtima hakkamise aastal.

Nendeks on ennekõike tervisele ja keskkonnale negatiivse kõrvalmõjuga tegevuste maksustamine. Tõusevad alkoholi- ja tubakamaks ning maagaasi aktsiisimäär; kaotatakse madalam maksumäär erimärgistatud kütusele. Viimase puhul on erandiks põllumajandus ja väikelaevad. Nende muutuste juures oleme konsulteerinud ka maksuametiga, veendumaks, et see salakaubaturgu ei suurendaks. Nii kütuseaktsiisi jäiga suunitluse lahtisidumine kui  ELi toetuste kaasfinantseerimise paindlikum tagamine aastate lõikes ning ministeeriumite vahel võimaldab efektiivsemalt eelarvet planeerida ning vabastab täiendavaid vahendeid.

Väike negatiivne kaasmõju. Kahtlemata mõjutab iga maksumuudatus neid, kelle maksukoormus sellest suureneb ning on seetõttu ebameeldiv. Siiski on tärganud koalitsioon üritanud maksutõusudega tekitada võimalikult vähe negatiivset kaasmõju majandusele ning suurendada läbi lastetoetuste sisetarbimist ja mõnevõrra leevendada suhteliselt kõrget tööjõu maksukoormust.