Stressi vältimise salaretsept: rõõmu eest kannan hoolt ise

Minu enda esimene ellujäämisreegel on: “Oma rõõmude eest pean ise hoolt kandma.” Aasta­aruandeid, koosolekuid või esinemisi võin kolleegidele delegeerida, aga lähedaste ja sõpradega koosolemist, huvialadega tegelemist ja lõõgastumist ei saa ega tohi teiste hooleks jätta.

Aastaid tagasi osalesin Stephen Covey juhtimiskoolitusel, kus ta esitas oma kuulsa loo tühjast purgist, suurematest kividest ja liivast. Auditoorium pidi soovitama, kuidas purki kõige otstarbekamalt täita. Kui purk oli kaelani kive ja liiva täis, küsis Covey, mida me sellest harjutusest oma elu ja ajakava korraldamiseks õpime. Enamik arvas asja iva olevat selles, et suurte tegemiste vahele annab ikka igasugust pudi-padi liiva juurde toppida, et suudaksime samas ajaühikus veel rohkem ära teha. Covey sõnum mõjus murrangulisena: tähtis on kõigepealt ajakavasse mahutada suured kivid ehk elu kõige olulisemad asjad, nagu pere ja tervis, muidu täidab igapäeva ajaliiv purgi kiiresti, nii et need jäävadki välja.

Sellest alates täidan oma kalendri pool aastat ette nii, et esmalt leiavad koha pere või sõpradega koosolemise puhkused, iganädalased trennid ja olulisemad huvialadega seotud ettevõtmised, minu puhul näiteks keelekursused ja laululaagrid. Nii saavad lähedaste inimestega olemine ning aja pühendamine tervisele ja enesetäiendamisele kalendris sama kaalu ja nähtavuse nagu tööalased koosolekud ja tähtajad.

Kust leida aega? Üldjoontes nõustume kõik, et tuleks piisavalt puhata ja liikuda; et hea oleks rohkem lugeda või ennast muul moel täiendada. Aga kust selleks aega leida? Brüsselisse kolides sain lahti igapäevasest autoga tööle pendeldamisest. Lähen nii tööle kui ka enam-vähem igale poole mujale linna piires jala. Sellega on iga päev väike kehaline koormus nagu maast leitud ja jääb ära ummikutes närveldamine.

Kuulan kõndimise ajal audioraamatuid, nii võidan ka lugemise aega. Olen üldse suur audioraamatute austaja. Kuulan neid ka söögivalmistamise kõrval või reisides. Telerivaatamisele ja lehelugemisele ma see-eest aega ei kuluta, eelistan uudiste ja nädala olulisemate sündmuste kokkuvõtteid.

Nii laua- ja tahvelarvuti kui ka telefoni viiksud on maha keeratud, et iga järjekordse e-kirja või uudisnupu saabumine ei segaks. Ajakasutusele mõjub positiivselt ka asjaolu, et suuremat süvenemist nõudvate tööde jaoks reserveerin spetsiifilise aja, enamasti õhtupoolikuti, mil saan segamatult süveneda. Ka on komisjonis lõuna ajal tavaks paaritunnine vaikne periood, mil koosolekuid ei korraldata ning üldjuhul üksteisele ei helistata. Selle jooksul saab kiiremad e-kirjad vastatud ja kaustad üle vaadatud. Kõige värskema uuendusena lasin oma tööruumi sisse seada kõrge laua, mille ümber peame nõupidamisi püsti – saab kiiresti asjad aetud ja mõjub vereringele hästi.

Kindlasti tuleb kriitilise pilguga üle vaadata toitumine, sh väsimuse vältimiseks. Pingelise elustiili korral peaks piirama miinimumini ka kohvitaoliste ergutite kasutamise või ärevate meediakajastuste ja filmide vaatamise. Keha toodab ise külluses stressihormoone, milleks end veel täiendava müra, õnnetuste ja kemikaalidega vaevata. Ka sportimisel tasuks kaaluda, millised alad annavad parima tulemuse pikaajalise tervise ja liikuvuse perspektiivis. Kui väsinud kehale spordisaalis liialt piitsa anda, võib tulemus olla soovitule vastupidine.

Elurõõm ja tegutsemistahe. Elurõõm ja tegutsemis­tahe toetuvad harmoonilistele lähi­suhetele, tervisele ning töö või tegevuse mõtestatusele. Pikad tööpäevad ei tekita halba stressi, kui töö ise on meelepärane, eesmärgid innustavad ja kolleegidega läbisaamine klapib. Millegi kordasaatmise või paremaks tegemise võimalus toidab tegutsemistahet. Hea on ka õppida märkama väsimust. Enda puhul tean, et kui taban end millegipärast kaaslaste peale halvasti mõtlemast, nagu teised ei teeks piisavalt tööd, on mul ilmselt aeg juhe seinast välja tõmmata. Iganädalase lõõgastumisrutiinina kasutan trenni ja sauna.

Kannatamatust, rahulolematust ja ülemäärast muretsemist saab õppida vaigistama. Mul on tavaks enne magamajäämist mõelda toredatele asjadele ja hetkedele, mis elu on kinkinud või millega ise toime olen tulnud. See aitab ühtlasi panna võimalikud ajutised tagasilöögid perspektiivi, nii et need ei pääseks elu mürgitama.