Spordi toetamine käib seaduste järgi

Koalitsioonilepingus on lausa eraldi punkt, mis ütleb: “Riik omanikuna lubab riigile kuuluvatel ettevõtetel oma kasumist toetada kultuuri, sporti ja haridust.

Pooldatakse ka era­kapitali kaasamist spordi toetamisse.” Mõlemat toetusviisi on Eestis tippspordi edendamiseks  praktiseeritud.

Riigivaraseadus reguleerib. Sponsorlus riigiettevõtetes on teatavasti reguleeritud riigi­varaseadusega, mis lubab toetusi maksta, kui see aitab kaasa äriühingu tegevus- ja ­finantseesmärkide saavutamisele ning põhimõtted ja tingimused on selgelt reguleeritud.

On selge, et toetada saab, kui ettevõte on teatud aja jooksul töötanud kasumlikult ja on, millest toetada. Ka siis on ettevõtte juhtidel kaalutlemise koht, kuidas toetamine põhikirjalisi eesmärke täidab. Kõigile osapooltele ühtmoodi mõistetavad reeglid on kasuks, ka paindlikuma otsustusõiguse lubamiseks äriühingutele.

Tippspordi rahastamises tervikuna on Eestis riigi osakaal oluliselt suurem kui paljudes teistes riikides. Riik rahastab tippsporti mitme asutuse ja organisatsiooni kaudu. Olümpiaettevalmistusprojektide toetamiseks eraldatakse näiteks kindel summa hasartmängumaksu laekumisest.

Samas on Eestis arvukalt  kultuuriorganisatsioone ja rahvusvahelise mastaabiga spordivõistlusi, mille toetamine aitab kindlasti kaasa ettevõtte äriliste eesmärkide saavutamisele.

See teeb hea enesetunde. Kultuuriministeeriumil on saanud traditsiooniks tunnustada ettevõtjaid, kes panevad valdkonna tegemistele õla alla. Nii mõnigi neist vastab küsimusele, miks te toetate, lihtsate sõnadega: see teeb hea enesetunde.

Nii et alati polegi asi üksnes mainekujunduses ja suuremates tuludes. Sõnakamad mehed vaidlevad muidugi veel selle üle, kas see ikka on õige sponsor, kes soovib igal sammul sportlaselt firma nimega dressi kandmist ja kus on pragmaatilisi huvisid kõrvale jätvad tõelised metseenid.

Küll nemad ka tulevad. Iga asi võtab aega.