Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Putin tugevdab lääneriikide ühtsust

28. aprill 2014, 00:00

Täna jõuavad Eestisse USA dessantväelased ning veel täna võivad lääneriigid avalikustada uued sanktsioonid Venemaa survestamiseks.

Ukraina sündmused ei jäta kahtlust, et Vladimir Putini juhitav Venemaa ei ole selline partner, nagu lääneriigid näha on tahtnud. Vastastikune majanduslik sõltuvus ei ole piisav julgeolekugarantii, kui Venemaa liider näeb maailma läbi jõu ja mõjusfääride prisma. Julgeoleku tagamiseks  peab olema valmisolek investeerida nii reaalset kui ka poliitilist kapitali.

“Venemaa on nüüd selgelt revisionistlik võim,” ütles Rootsi välisminister Carl Bildt nädalavahetusel Tallinnas toimunud Lennart Meri julgeolekukonverentsil. “Venemaa läheb nii kaugele, kui tal minna lastakse. Ja see on meie otsustada.”

Vaakum Euroopa julgeolekus. Venemaa agressioon Ukrainas on avalikuks toonud tõsise julgeolekuvaakumi Euroopa Liidus ning selle lähiümbruse riikides. Sel ajal kui Venemaa on oma kaitsekulutusi 2008. aastast 31% suurendanud, armeed moderniseerinud ning mängib sõjalistel õppustel läbi naaberriigi pealinna hävitamise stsenaariume, on Euroopa kärpinud oma kaitsekulutusi 15%.

Euroopa peab samuti investeerima “raskemetalli”, ütles konverentsil Eesti kaitseväe juhataja Riho Terras. “Kui ikka esimeses vaatuses on püss seinal, siis olgu see üks korralik haubits,” laenas Terras võrdluse vene kirjandusklassikast.

Ehk teisisõnu – heidutus peab olema usutav. Kõik NATO liikmed peavad panustama oma sõjalisse võimekusse.

Koos oleks kindlam. Läänemere regioonis on julgeoleku seisukohast nõrkuseks, et Soome ja Rootsi ei ole NATOga liitunud. See tähendab, et  oma piiratud kaitsejõud ei ole ühendatud NATO organisatsiooni ja võimekusega. Soome kaitseminister Carl Haglund väljendas Tallinnas veendumust, et kui poliitikud NATOga liitumist toetama asuksid, tuleks järele ka Soome avalik arvamus.

Kas 65aastaseks saanud NATOt üldse enam vaja on, selle küsimuse on Putin vastanud ja näidanud ühtlasi, et NATO-l pole vaja omale ülesandeid mujalt otsida – NATO enda territoriaalne terviklikkus vajab kaitset ja kohalolekut seal, kus on reaalne oht. Ehk püsivaid üksusi ohustatud piiririikides.

“See ei ole provokatsioon, vaid vastus. Provokatsioon on naaberriigi territooriumi annekteerimine,” ütles Washingtoni mõttekoja Heritage Foundationi teadur Luke Coffey. “NATO ei või unustada oma peamist missiooni ja kohustust.” Ehk oma territooriumi kaitset.

Täiesti uued väljakutsed on NATO-le lisandumas Venemaa kapitali ja valitsusväliste organisatsioonide õõnestustegevusest lääneriikides ja küberrünnakutest. Samuti arengutest Arktikas, kus Venemaal on väga suured ambitsioonid – see on väga ressursirikas piirkond. Juba on Moskva asunud suurendama oma sõjalist võimekust, samas kui NATO strateegiatest Arktikast pole veel ridagi, märkis Coffey.

Lisaks kollektiivkaitse tugevdamisele on lääneriikidel majandushoovad Venemaa mõjutamiseks, ehkki Putin on näidanud, et majanduslikud kaalutlused pole kõige tähtsamad.

Majandus kannatab. Läinud nädalal tegi Vene börs läbi suurima languse Krimmi “referendumist”, kui reitinguagentuur S&P kärpis Venemaa reitingu ühe pügala kaugusele spekulatiivsest tasemest ja Venemaa keskpank rubla kaitseks taas intressimäärasid kergitas. Börsiindeks kukkus nädalaga 5,6%, rubla on aasta algusest nõrgenenud 8,8%. Maailma juhtivad tööstusriigid ähvardasid Venemaad reedel uute sanktsioonidega, mis agentuuri Bloomberg andmeil võivad puudutada Gazprombanki, Vnešekonombanki ning Rosnefti juhti Igor Setšinit.

Tallinna konverentsil reageeriti naerupahvakutega, kui nenditi, et Euroopa pole ühiselt suutnud enamat kui väljendada “tõsist muret”.

Saksamaa endine suursaadik Dietmar Stüdemann väljendas aga veendumust, et tõsised sanktsioonid tulevad, kui Venemaa praegusel kursil jätkab. Saksamaa suhtes on Venemaa Stüdemanni sõnul teinud valearvestuse, kui lootis, et suured majandushuvid poliitikuid kammitsais hoiavad. Kaalul on põhimõtted, mille eest Saksamaa koos teiste Euroopa riikidega on võidelnud teise maailmasõja lõpust alates. “Siin ei ole kaalul enam kasulikud kaubandussidemed, vaid julgeoleku ja enesemõistmise põhiprintsiibid,” ütles ta.

Venemaa uus doktriin kaitsta venekeelseid elanikke riigipiiridest hoolimata ei puuduta üksi Ukrainat, vaid ohustab kogu Euroopa poliitilist korraldust. Nii tuleb ka lääneriikidel valmis olla ohvriteks suuremate väärtuste nimel.

Sanktsioonidest olulisemgi on aga lääneriikide abi Ukrainale, et see korruptsioonist uuristatud pankroti äärel riik jalule aidata. Kõige lähem siht on tagada maikuu lõppu kavandatud presidendivalimiste toimumine, et kindlustada poliitilise võimu legitiimsus. Siis majandusabi.

  • Alternatiiv gaasile

Esimest korda tajub Euroopa, et energiajulgeolek ei puuduta vaid varustuskindlust või energia hinda, millel on majanduslik mõju, vaid et tegemist on ohuga Euroopa julgeolekule.

Euroopa saab 15% tarbitavast gaasist Venemaalt ja kiiresti seda ei korva. Ent olukord on kardinaalselt muutunud, tuleb hakata valmistuma tarnekatkestuse võimaluseks, ütles Tallinnas Lennart Meri konverentsil Londoni õigusinstituudi professor Alan Riley.

Ajutise lahendusena ei tohiks ära põlata suuremat kivisöe kasutust, sest need võimsused saab kiiresti käivitada. Samuti võiks Saksamaa ajutiselt oma tuumaenergiast loobumise plaanis aja maha võtta. Hoidlad on vaja maksimaalselt täis pumbata ning kindlasti on ka suurema energiakokkuhoiu võimalusi, arutles Riley. Ülevaatamist vajavad kildagaasi ja tuuleenergia arengut pärssivad regulatsioonid.

Kestvamad lahendused ja alternatiivid, sh USA suurem kildagaasi eksport Euroopa turule, uued tarnijad Türkmenistanist või Põhja-Iraagist, pole reaalsed enne 2020. aastat.

 

 Tasub teada

  • Riigid vähendavad kaitsekulutusi

Ajaleht Financial Times avaldas hiljuti ülevaate, kuidas lääneriikide kaitsekulud on valdavalt vähenenud, samas kui Venemaa kaitsekulud olid 2002. aastaga võrreldes kasvanud 2012. aastaks 126,1%, 90,8 miljardile dollarile.
28 NATO riigist moodustavad kaitsekulud vähemalt 2% SKPst vaid neljas riigis.

2012. aasta kaitsekulud mld USD ja muutus võrreldes 2002. aastaga
Saksamaa –2,9% 45,8
Prantsusmaa –0,4% 58,9
Itaalia –17,9% 34
Hispaania –18,2% 11,5
Suurbritannia +12,4% 60,8
Poola +48,9% 9,4
USA +49,9% 682,5

Allikas: Financial Times

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
27. April 2014, 19:27
Otsi:

Ava täpsem otsing