Debatt. Riik solgib toitlustusturgu

Hulk riigieelarvelisi asutusi, sealhulgas õppeasutusi, tegeleb oma põhitegevuse kõrval ettevõtlusega, näiteks toitlustusteenuse pakkumisega. Nõnda oma ametikoolile raha hankides solgitakse aga turgu ning kasutatakse ära ebaõiglase konkurentsi eeliseid.

Sageli põhjendavad ametikoolide juhid sellist nn õppe-catering’i teenust suurepärase võimalusega anda õppuritele juurde praktilisi teadmisi. Tegelikult aga kasutatakse õpilasi lihtsalt tasuta tööjõuna. Kui asi peaks tõesti olema õpilastele hea praktika andmises, võiks kool näha veidi vaeva ning selekteerida, millised on õpilastele teadmisi juurde andvad praktikakohad ja millised mitte. Kahjuks ei oska või ei viitsi mitte just kõik kutseõppeasutused sellega tegeleda.

Ettevõtluses kehtib võrdse kohtlemise printsiip. See tähendab, et igale ettevõttele püütakse ühtse maksustamissüsteemi ja eeldatavasti kõigile võrdsena toimivate seaduste kaudu tagada võrdväärsed tingimused äri edendamiseks. Igas sektoris on seega välja kujunenud mingisse kindlasse vahemikku jäävad töötasumäärad. Ettevõtete müüdavatele teenustele või toodetele on välja kujunenud hinnatase, mida sageli nimetatakse turuhinnaks.

Ei ole võimalik rääkida võrdsest kohtlemisest ning seda reguleerivatest seadustest, kui riigiasutused pakuvad oma toodete või teenustega erasektorile konkurentsi. Ükskõik mis valdkonnas. Tekkinud olukorra teeb karjuvalt ebaõiglaseks ja ebavõrdseks tõsiasi, et riigi rahastada oleva asutuse toote müügihind on erasektori pakutavast müügihinnast tunduvalt soodsam. Selle tingib asjaolu, et eraettevõte peab maksma ise kõik oma tööjõukulud, kommunaalkulud ning muud tegevuseks vajalikud kulud. Kui aga näiteks mõni ametikool (või siis lihtsalt mõni riigiasutuse alla kuuluv ettevõte) pakub mõnd teenust või toodet, siis katab nendega seotud personali- ja tegevuskulud osaliselt riik.

Riigi jõupositsioon. Nõnda polekski midagi imestada, kui riigiasutused või siis nende alla loodud riigiettevõtted hakkaksid aktiivselt osa võtma hangetest, kus võitjaks on soodsaima hinna pakkuja. Tegelikkuses seda mõnevõrra juba ka tehakse. See oleks riigi jõupositsioonilt vaadates suurepärane võimalus seada teatud erasektori osad materiaalselt väljapääsmatusse olukorda, mille tagajärjel oleks hea neid omakorda riigistada. Päris nii vist õnneks siiski ei lähe, kuid vähemasti toitlustusturg on kahjuks juba solgitud.

Aina enam kõneldakse ettevõtluse tähtsusest ühiskonnas. Riiklikul tasandil tehakse ettevõtlust arendavaid programme, suunatakse hulgaliselt raha selle edendamisesse jne. Seega ühelt poolt riik annab, teiselt poolt aga võtab. Jutt ei ole siin mitte võtmisest maksude näol, vaid võtmisest teadlikult tekitatud ebaõiglase konkurentsi­eelise kaudu. Just nii solgibki riik turgu, pakkudes ise toodet või teenust tunduvalt väiksemate tegevuskuludega, kui seda suudab teha eraettevõte.