Eesti naised sünnitavad vähem ja vanemana

Statistikaameti vanemanalüütik Alis Tammur kirjutab ameti blogis, et s ündide arvu vähenemist on pikalt ennustatud, kuna sünnitusikka jõudev 1990. aastate põlvkond on 1970. ja 1980. aastate põlvkonnast väiksem.

Kui vaadata sündide arvu ja selle muutust viimase 25 aasta jooksul, siis joonistub välja, et aastatel 1989–1998 sündide arv vähenes igal aastal ning langes perioodi alguse 24 000 sünnilt perioodi lõpuks 12 000 sünnini aastas. Aastatel 2004–2008 järgnes väike tõus, sündide arv kasvas ligi 16 000 sünnini aastas, ent alates 2011. aastast on see näitaja taas vähenenud.

Viimase 25 aasta sündide arvu trend ei ole üheselt tõlgendatav, kuna muutunud on sünnitusealiste naiste arv. Sünnitusealiste naiste arv on väiksem kui nende emade põlvkonnal ja seetõttu annab tõesemat infot erinevate sündimuskordajate jälgimine.

Tänapäeval tahab enamik naisi enne laste saamist lõpetada kooli ja alustada töökarjääri, seetõttu on ka aktiivne sünnitusiga kiirelt tõusnud. Juba 1990. aastate keskel hakkas tõusma ema keskmine vanus lapse ja ka esimese lapse sünnil. Põhimõtteliselt tähendab see sündide edasilükkamist, mistõttu on loogiline ka sündide arvu vähenemine 1990. aastatel ja nende kasv 2000. aastatel. Pärast taasiseseisvumist hakkas Eesti naiste sünnituskäitumine kiiresti sarnanema lääneriigi naiste omale, kes samuti sünnitavad järjest hilisemas eas. Eestis põhjustas 1990. aastatel sellist demograafilise käitumist majanduskriis ja sellega kaasnev tööpuudus.

On olemas seos majandusliku olukorra ja sündimuse vahel. Halvemates majanduslikes tingimustes saadakse mõnevõrra vähem lapsi ja majanduskasvu tingimustes rohkem. Seoses taasiseseisvumisega muutusid inimeste majanduslikud tingimused kasvõi selles osas, et riik ei taganud enam korterit ega töökohta. Sarnased demograafilised protsessid toimusid kogu Ida-Euroopas ja seda nimetati siirdešokiks. Siinkohal on hea teada, et ka sõjaeelses Eesti Vabariigis oli pereloome (abiellumine ja sünnitamine) võrreldes vahepealse ajaga hilisem.

Tänapäeval, kus laste saamine ei tulene vajadusest oma majapidamisse tööjõudu saada, vaid lapsest on saanud pigem „luksus“, on näiteks Põhjamaades leitud, et lapsi sünnitavad rohkem majanduslikult paremal järjel naised. Sellele vastanduvad teooriad, kus on leitud, et mida jõukamad on inimesed, seda vähem nad tahavad lapsi ning soovivad keskenduda pigem karjäärile ja hobidele. Muutunud on ka pere roll ja stabiilsus, mistõttu on suurenenud võimalus, et vanem, kes enamasti on (meestest vähem palka saav) naine, peab lapsi üksi kasvatama.

Sünnitamisiga pikeneb. Sünnitamisea pikenemine on kindlasti hea märk, sest naised sünnitavad pikema eluperioodi jooksul. Ilmselt on olukord praegu selline, et vanusrühmast need, kes pärast keskkooli edasi õppima ei lähe ja saavad mõne aasta pärast juba lapsed, on selleks ajaks, kui nende klassikaaslased pärast ülikooli lõpetamist ja töökarjääri alustamist lapsed saanud, juba vanavanemad. Osaliselt tuleneb see ka suuremast hulgast kärgperedest, kus üks kooselu lõpeb ja mõne aja pärast alustatakse teist. Samas ei kompenseeri praegu pikem aktiivne sünnitusiga rahvastiku taastootmist. Demograafid on sünnitamise vanuse nihkumisega välja toonud, et naistel ei pruugi bioloogiliselt enam olla aega järgnevate laste sünnitamiseks ning kolmas laps jääb sündimata.

Oluliseks sündimuse analüüsimise allikaks on ka rahvaloendused. Kuigi 40. eluaastates naised sünnitavad veel, saab alates sellest east vaadata naiste lõpetatud sündimust, sest 40. eluaastates sünnitatud laste arv on juba väga väike. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli vanusrühmas 40–49 laste arv naise kohta 1,85 ja vanuserühmas 50–59 1,92. See näitab, et ka lõpetatud sündimuskordaja puhul ei ole üle 2 lapse naise kohta ja noorem põlvkond on saanud vähem lapsi.

 

Autor: 1321-aripaev