Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rail Balticu nõrgad kohad võivad saatuslikuks saada
Rail Baltic peaks toetuma ELi majanduslike sõltuvussuhete loogikale. Esmapilgul tundub, et ta teebki seda. Baltimaad ja Soome seotakse Euroopa südamega. Täiendava liiklussoone geopoliitist tähtsust on raske alahinnata. Kõigele lisaks ehitatakse uus raudtee väidetavalt suuresti jõukate eurooplaste rahaga.
Tasuvus. Ometi on Rail Balticu praegusel projektil mitu nõrka kohta, mis võivad talle saatuslikuks saada. Raske on aru saada, kuidas suurinvesteering lõpuks tasuvaks muutub. Keskseks küsimuseks on tõusnud raudteetrassi asukoht. Praegused trassialternatiivid välistavad kogu reisijateveo potentsiaali kasutamise.
Raudtee, mis jääb Balti riikide hõreda asustuse puhul väheste “suurlinnade” linnasüdametest ja lennujaamadest nõnda kaugele, kujuneb vaevalt peamiseks eelistuseks mõistliku sõiduajaga sõitude puhul. Projekti eestkõnelejad tunnistavadki seda vaikimisi ning on lauale tõstnud kaubaveo kaardi. Kuid Euroopa-suunaline kaubavedu ei vaja kiirraudteed ning Soome miljonid kaubatonnid, mis peatselt jõustuva laevakütuse väävlidirektiivi tõttu peaksid maismaale ehk siis uuele raudteele kolima, jäävadki ilusaks unistuseks. Kaupade vedu Soomest meritsi Lääne-Euroopa sadamatesse jääb alatiseks nii palju energiasäästlikumaks, nii et mingisugune väävlidirektiiv ei suuda pikas plaanis raudteed majandusseadusi eiravalt meretranspordi alternatiiviks kujundada. Samuti on kohalik väetiste tootmine miljonites tonnides äärmiselt ebaselge plaan ja nagu öeldud, kiirraudteed selle mahu transportimiseks küll vaja ei ole.
Kaks valikut. Ilma majandusliku tasuvuse alussambata praegust Euroopa Liitu tõenäoliselt ei oleks. Rail Balticu puhul on viga sellest mööda vaadata. Me ei suuda juba olemasolevat nn Vene laiusega raudteetrassi praeguse investeeringute mahu juures töökõlbulikuna hoida ja peame igal aastal leidma paarkümmend miljonit eurot lisaraha. Tegelikke valikuid on ainult kaks: kas reisijad hakkavad oluliselt rohkem maksma või tuleb koormus riigieelarve kaudu maksumaksjate õlgadele panna. Majanduslikult mittetasuva Rail Balticu puhul tuleb teha sarnaseid otsuseid, kuid summad ja järelikult ka risk on juba oluliselt suuremad.
Venemaad ei tuleks kõikides olukordades peljata ning peaks tasapisi teda rohkem Euroopaga siduma. Rail Balticu kontekstis tähendaks see põhimõttelise võimaluse loomist, et tulevikus ühendaks Lääne-Euroopa laiusega raudtee Vene suurlinna Peterburi Euroopa raudteevõrguga. Praegused trassivalikud seda aspekti hästi ei arvesta.