VEB Fondi komisjoni on kogunenud võimsalt infot

Täna tutvustab riigikontroll enda koostatud VEB Fondi auditit.

Algatust vedasid toona sotsiaaldemokraadid eesotsas Andres Anveltiga. Esiti oli ka teatud eriarvamusi, näiteks ideed pidas ebamõistlikuks Aivar Riisalu. Ühel hetkel aga kasvas ühiskondlik huvi sedavõrd suureks, et vastu polnud võimalik seista ka kahtlejatel. Komisjon loodi riigikogusse kõikide fraktsioonide konsensusliku otsusena. Konkreetse eelnõu andis sisse üks selle eestvedajaid, praegune justiitsminister Andres Anvelt.

Kui riigikogu otsustas panna VEB fondi komisjoni esimeheks minu, oli praegune tegus ja komisjoni toetav liige Aivar Riisalu lausa ründaval seisukohal: mida sellised poisikesed nagu Vakra sellest valdkonnast üldse midagi teavad. Tegelikkuses on minu vanus osutunud hoopis trumbiks. Puhta lehena, ilma eelarvamusteta ning isiklikult toonaseid Eesti rahanduse ja majanduse juhte tundmata on olnud hea uurimistööd juhtida. Toonastel segastel aegadel ma tegutsenud ei ole, seega kõik isiklikud huvid on välistatud. Ühesõnaga on mul olnud tõe väljaselgitamiseks vabad käed.

Isegi kõige suuremad skeptikud peavad tunnistama, et komisjon on teinud oma tööd hingega, et ükskord selgus majja saaks. Kui on tehtud valgust kartvaid otsuseid ja eesmärk on need päevavalgele tuua, on vaja ausalt oma rida ajada isegi siis, kui laua taga sinu vastas istuvad sellised lugupeetud Eesti kodanikud nagu Siim Kallas ja Vahur Kraft.

Hanschmidt kordas valdavalt üle seda, mida me juba teadsime, näiteks miks Ühispank oli nõus Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga VEBi nõudeid võla kattena arvestama. Kui mingil hetkel hinnati neid nullväärtusega ehk nendega polnud midagi teha, siis miks anti nõuded Põhja-Eesti Panga kahjumi hüvitamiseks? Miks keegi oli nõus võtma vastu nullväärtusega pabereid? Hanschmidti selgituse kohaselt oli neil lootus, et keegi ikka on huvitatud nõuded mingi protsendiga tulevikus ära ostma.

Meie eesmärk on kirjutada kogu saadud info 18. juuni raportisse. Saan vaid öelda, et mõningate vastuste puhul olime pettunud, et toonased rahandusjuhid kohati niivõrd halva mäluga on. Kuna komisjoni ees on käinud pea 50 inimest, on meil pilt kokkuvõttes terviklikum kui neil asjaosalistel, kes valgustavad vaid mingit kindlat ajalõiku. Kuna oleme teinud koostööd kaitsepolitsei ja teiste jõustruktuuridega, on kogutud infopagas tegelikult võimas ning see kajastub kindlasti ka lõppraportis.

Sellepärast, et toona liideti Ühispank Põhja-Eesti Pangaga. Ühispanga juhtide sõnul liitsid nad tegelikult toona kümneid ja kümneid väikeseid panku.

Ta väitis ka, et nägi Aleksandr Matti alles pärast seda, kui tehing juba sõlmitud oli. Hanschmidti volitustega toimetas toona Lembit Kitter, aga ka Lembit Kitter on uurimiskomisjonis käinud.

Ei ole kadunud, meil on kõik olemas.

Leidsime kõik üles, viimase alles maikuus. Materjalirohkuse tõttu otsustas riigikogu kahel korral uurimiskomisjoni tähtaega pikendada.

Nemad teenisid oma osa siis, kui müüsid maha VEBi nõuded, mille olid neile andnud Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank.

Komisjoni esimehena ei saa ma ega taha spekulatsioonidega kaasa minna. Kindel on see, et Matt on reaalselt eksisteeriv isik, temaga kohtumist on meile kinnitanud mitmed inimesed. Isegi Hanschmidt tunnistas, et kohtus Mattiga pärast lepingu sõlmimist. Aga kellega Matt koos töötas või kes keda juhtis, seda ma praegu ei kommenteeri.

Meile on teada, et kõikide tehingute tulemusena saadi kätte 32 miljonit dollarit. See, mismoodi ja kas see Eestisse tagasi jõudis, on taas oletamine ja näpuga näitamine. See ei ole ka komisjoni ülesanne. Kui raporti kokku paneme, tahame luua juhtunust tervikliku pildi ning kirjutada mustvalgelt välja kõik faktid. Riigikogu uurimiskomisjon pole kohus – hinnangut ei anta ja süüdimõistvat otsust välja ei kuulutata.

Kõik kirjad, mille puhul on olnud vajalik allkirjade võrdlus, oleme saatnud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi spetsialistidele. Viimased tulemused tegelikult veel käes ei ole, aga pabereid, mida on olnud võimalik koostöös Kohtuekspertiisi Instituudiga kontrollida, oleme ka kontrollinud. Ekspertiisi tuvastatu lisame samuti raportisse. Prioriteediks on olnud Vahur Kraft ja tema antud allkirjad.

Muidugi, see on üks meie võtmeülesandeid. Lisaks on eesmärk välja selgitada, kes said kasu ja kes kahju, just ettevõtte tasandil. Veel üks väga selge eesmärk on vaadata üle kõik, mis puudutab Eesti Panga 5. aprilli 1995. aasta kirja, ning tuvastada, kes on selle autor ning miks see toona koostati.

Kõik paberid, mida oma töö käigus leiame, ka avaldame. Kui räägime lepingutest, siis seal ei ole midagi saladuslikku. Paneme kõik raporti juurde lisamaterjalina.

Teda meie kutsutute nimekirjas ei ole.

See on jälle spekulatsiooni valdkond, kuhu ma ei lasku. Selge on see, et Vahur Krafti allkiri tõstatab palju küsimusi. Lõppkokkuvõttes kannab allkirja panija ka vastutust. Siiani ei ole Kraft suutnud veenvalt selgitada, miks ta kirja allkirjastas ja kust tulid selles kajastatavad numbrid. Ühest ja otsest vastust ei ole me veel saanud.

Arvan, et juba kogutud info põhjal võib öelda, et oleme oma tööd hästi teinud. Esiteks tellisime Lasse Lehiselt õigusliku analüüsi, kus on selgelt öeldud, et Eesti riik ei käsitlenud kõiki huvipooli võrdselt. Teiseks, kui vaadata seda inimeste ringi, kes on ootamatult mälu kaotanud, hämanud ja ebaadekvaatseid vastuseid andnud, on igale mõtlevale inimesele selge, et järelikult on põhjust midagi varjata. Kolmandaks saame kinnitada, et see n-ö 32 miljoni dollari projekt viidi edukalt ka ellu ega ole fiktsioon.

Võluvits on see, kui saame teada, millal oli 5. aprilli kiri koostatud – kui tagantjärele, annaks see asjale hoopis uue kuvandi, kui aga tõesti just 5. aprillil, oli tegu süsteemse ja läbimõeldud tegevusega. Aastaid on Eesti ühiskonda juhitud valedele jälgedele just sellega, et kõigi ettevõtjate raha külmutati Moskvas. Rohkem pole võimalik hetkel avalikustada, tuleb oodata 18. juuni lõppraportit.

Uurimiskomisjoni raporti ning selles esitatud väited ja faktid kinnitab riigikogu. Meie mõõdikuks on selle kvaliteet ja selgus. Eesmärk on tõmmata VEB fondi saagale joon alla.

Riigikogu VEB fondi uurimiskomisjon ei ole tuvastanud kuritegude toimepanemist. Komisjonil puudub ka vastav pädevus, sest küsimus võimalike kuritegude toimepanemisest kuulub esmalt uurimisorganite (täitevvõimu) ja lõppastmes õigusemõistmise (kohtuvõimu) ainupädevusse. Komisjonile teadaolevalt on võlausaldajad ka varem mitmel korral õiguskaitseorganite poole pöördunud. VEB Fondiga seoses on toimunud mitmed kohtumenetlused, pöördutud on ka kaitsepolitseiameti ja teiste uurimisorganite poole. Seega ei ole õige väita, et kuni 2012 aastani pole õiguskaitseorganitesse pöördutud. Samuti pole õige nn „VEB Fondi raha varastamise“ väide.

VEB Fondi loomise ja tegevusega seotud isikute ring on komisjonile teada ja see nähtub ka lõppraportist. Komisjon tegi sisulist kootööd riigikontrolliga, kes õigusabi korras taotles materjale Venemaa Kontrollikojalt. Mingit asjakohast abi ega dokumente vene poolelt ei saadud. Venemaa peaprokuratuuri poole pöördumiseks vajadus puudus, sest see ei seondu uurimiskomisjonile seatud küsimustele vastuste leidmisega. Eestis moodustatud Riikliku VEB Fondi loomise, juhtimise ja tegevuse asjaolude väljaselgitamine ei sõltu Venemaa peaprokuratuuri tegevusest/tegevusetusest.

Venemaa Kontrollikoda ega VEB ei ole sisulist koostööd meie komisjoniga ega Riigikontrolliga teinud, dokumente vene poolelt pole saadud.

Vaatamata korduvatele katsetele ei õnnestunud komisjonil Aleksandr Matti isiklikult küsitleda. Kuid sellegipoolest on komisjonile teada isikute ring, kes Mattiga vahetult suhtlesid ja temaga tehinguid sõlmisid.

Uurimiskomisjoni lõppraport sisaldab ammendavaid vastuseid komisjoni uurimisobjektiks seatud küsimustele. Erinevate isikute võimaliku süüküsimuse lahendamisega komisjon pädevuse puudumise tõttu ei tegelenud.

 

 

Autor: Anastassia Tido, Kristi Malmberg