Referendumid viiksid Eestit küpsema ühiskonna poole

Osalusdemokraatia hind. Valitsejate tarkuse mõõtu peegeldab see, kuidas nad suudavad sotsiaalteadlaste teadustöid siduda poliitika sisu loomisega. Kulurida pole siin oluline, osalusdemokraatia on ikka kallim kui ühe domineeriva kliki pealesurutav poliitika. Pikemas perspektiivis on osalusdemokraatia siiski tulusam, sest see vähendab destruktiivseid protestimeeleolusid ja parandab usaldust konkurentsikeskkonna vastu. Osalusdemokraatia eeldab aga erakondade süvenemisvõimet, siirast huvi ühiskonna süvahoovuste vastu ja valijate sotsiaalset tellimust poliitika kvaliteedi järele.

Kui teha referendumeid siira kaasamise sooviga, siis poliitikas pettunute hulk väheneb kiirelt. Valimiste osalusprotsent näitab meil tõsist defitsiiti rahva kaasamise järele. Praegu jääb see nii oskuste kui ka tahtmise taha ning surve olukorra muutmiseks on nõrk. Võimule pürgijad saavad oma soovitud väljad ka siis kätte, kui valimistel käiks 5% kodanikest.

Vaadates Eesti majanduse konkurentsiavatust apteegiäris, ehitusäris, metsatööstuses või panganduses, siis on kerge tuletada, millist valitsemisvormi valitsus viljeleb. Osalusdemokraatia teeks poliitika kujundamise laiapõhjalisemaks, pisendaks või vähemalt raskendaks üksikute majandusgruppide nn tagatrepipoliitikat. Viimane on ärimeestele ja poliitikutele mugav, aga pärsib tegelikult ühiskonna potentsiaali.

Sisukad materjalid. Manipuleerida saab kõigega ja propagandistlikke küsitlusi on kasutanud kõik erakonnad. Hea valitsemine eeldab aga võimulolijate siirust ja head tava korraldada sisulist kaasamist. Miks mitte hakata inimestele saatma koju pakse ümbrikke, kus on sees materjalid ja hääletussedelid. Koos sisuka lugemismaterjaliga pole me ju veel ühtegi referendumit korraldanud.