Ettevõtjaks hakkamisel on kõige tähtsam ettevõtlikkus

Õppetund nr 2: alati peab olemas olema plaan B. Ja veel parem, kui on ka plaan C. Käisin töötukassa ettevõtluskursustel, mis pidi päädima oma äriplaani kirjutamisega ja selle alusel taotletava firma alustustoetusega. Muretsesin küll, kas ikka antakse toetust, aga nii kursuse juhendaja kui ka kõik sõbrad-tuttavad kinnitasid, et pole vaja muretseda, kindlasti saan. Ja siis –  trahh! Toetuseküsimisele tuli eitav vastus – tegemist olevat alkoholiga ja seda riiklikult ei toetata. Tegelikult küll küsisin toetust e-poele, mis müüb kodu­veini valmistamise tarvikuid, kuid otsustajate silmis oli seegi juba alkohol.  Toetusest keeldumine lõi paariks päevaks rivist välja. Ma ei olnud sellega üldse arvestanud.

Õppetund nr 3: riiklikud toetused üksi ei tee kellestki ettevõtjat. Mõtlesin välja alternatiivse rahastusvõimaluse – asjast huvitatud välispartneri, ja tegin ikka oma firma. Töötukassa ettevõtluskursusel oli meid umbes 15, kellest enamik taotles ja sai toetuse. Praeguseks on teadaolevalt peale minu samalt kursuselt veel ainult kaks ettevõtjat; kelleltki nõuti isegi raha tagasimaksmist, kuna ta ei alustanudki äritegevust.

Ma ei ütle, et kõik EASi  ja PRIA abinõud on halvad, aga minul ei ole siiani õnnestunud ühtegi toetust saada, ja ma tegutsen ikkagi ettevõtjana edasi.

4. Kuula ennast ja aja oma asja, isegi kui ametnikud arvavad midagi muud. Mu äriplaani toetuskõlbulikkuse hindajad märkisid, et nende meelest ei ole mu idee jätkusuutlik. No ma ei tea, praegu käib mul  viies tegutsemisaasta. Ma ise uskusin sellesse, mida ma teen, ja usun siiani.

5. Kõike ei peagi ise oskama, oskajaid võib palgata. Veebis orienteerun hästi, kodulehe tegin ise valmis, reklaamitekstidega saan hakkama, artiklite kirjutamisega samuti, veinitegu tuleb täitsa okeilt välja. Aga raamatupidamine ei ole minu kirg. Ma kohe ikka tõsiselt muretsesin selle pärast, kuni sõber ütles, et kullakene, raamatupidajaid palgatakse või teenust ostetakse sisse. Leidub selliseidki raamatupidajaid, kes saavad aru, et kohe alguses ei ole firmal veel palju raha. Ega neil pole kohe alguses siis ju palju tööd ka.

6.  Unusta puhkepäevad, kuid püüa omale mõni siiski tekitada. Väikeettevõtjail, eriti ühe-kahe inimesega firmade omanikel ei ole enam puhkepäevi või töövälist aega, eriti alguses. Sa ei aja kellegi teise asja, vaid ainult enda asja, rügad ­ainult enda heaks. Sel puhul pole nädalapäevadel vahet. Algul oli kaup mul oma kodus ja istusingi kogu aeg arvuti taga ja kauba keskel. Lõpuks väsitas hirmsasti see tunne, et ma olen kogu aeg tööl. Püüdsin töö- ja koduajal vahet teha sellega, et panin kabineti ukse vahepealt kinni, aga rõhuv tunne jäi ikka. Viimaks rentisin laoruumid ja sain kogu kraami ning kontoriruumid sinna üle kolida, nii tekkis vähemalt näiliselt eraldi tööaeg ja koduaeg.  Kogu aeg ei jaksa aga puusalt tulistada, isegi kui töö väga meeldib.

7.  Kõigepealt peab olema miski, mida sa tahad ära teha. Ettevõtjaks hakkamine  tuleb alles pärast seda. Ettevõtlust ja ärijuhtimist saab õppida päris mitmes koolis. Ettevõtlikkust kahjuks juurde õppida ei saa. See on vist nagu kirjutamisega – võid olla täitsa ilma õppimatagi hea kirjanik, ja õppides lausa suurepärane kirjanik, aga võid ka käia läbi kümme loovkirjutamise kursust, ent kui sul pole oma lugu, oma ideed, mida maailmale rääkida, jääb raamat sündimata. Ma vaatasin hämmastusega hiljuti meedias esinenud noort töötut ärijuhti, kes kurtis, et tööd ei leia kusagilt. Kui ikka ettevõtlikkust ei ole, siis ei ole.

8. Tore on teha iga päev seda, mis päriselt meeldib. Muidugi on isegi oma armastatud erialal töötades momente, mis ei kuulu lemmikute hulka – aruannete esitamine, inventuurid, võlgnikele nende võlgade meeldetuletamine jne. Ent kui suur pilt, mis neist moodustub, endale meeldib, siis tegeled õige asjaga. Rääkimata sellest, et võin igal hommikul minna südamerahuga tööle – ma tean, et mu ülemus ei oota mind vallandamisteatega.

Ma ei pea ülemuselt nuiama vaba päeva või tunnikest arsti juures käimiseks – ma luban neid endale ise.