Puhkepäev. Märtsijänese unenägu ehk vahukommid ja maalikunst

Alice’i imedemaad meenutav näitus on kui märtsijänese kirev unenägu. Tim Burton saaks oma järgmiseks veidrusfilmiks siit küllaga ideid, mistõttu olekski soovitatav külastada seda näitust lastega. Mitte et näitus oleks lapselik, vaid ilmselt suudab kaasaegne kunst oma kohta nõuda vaid läbi lastes säilinud elava fantaasia ja suure vastuvõtu võime kõigele uuele, mis ärataks seiklushimu suuremategi hulgas.

Jakkmaalid selga. Merike Estna on noorema generatsiooni maalikunstnik, kes on juba ammu palju lootust äratanud. Neid lootusi pole ta siiani petnud. Puhvis valgetest aluspükstest on tema lõuendil tänaseks saanud vahukommivärvi seinad, riided, raamatud.

Just, Estna on nagu kunstnik joonisfilmis “Suur maalritöö”, kattes kõik ettejuhtuva oma lapselikust naiivsusest ja sihipärasusest õhkava paletiga. Estna jakkmaale võib näiteks julgesti selga proovida. Ka näitusevalvurid on oma riided vahetanud Estna värviga justkui üle kallatud ürpide vastu.

Maalikunsti mänguväli. Teine pool näitusest koondab põneva valiku Estna rahvusvahelistest põlvkonnakaaslastest. “Mina kui maal” tähendab siinpuhul ilmselt mitte kunstniku egotrippi, vaid maalikunsti võimalusi avatud mänguväljal. Majapidamisvärvidest tualettpaberini ja köögikäsnadest kivideni võib saada kaetud.

Estnale sekundeerivad eestlastest veel kaks (nais)kunstnikku, Kristi Kongi ja Kris Lemsalu. Kongi on sarnaselt Estnaga omandanud piinlikult hea värvitaju. Nii Kongi kui ka Estna on väga interjöörikesksed. Estna unenägude värvi ribakardinate installatsioon poolitab monumentaalselt suurt ruumi. Kongi mängib samuti triipudega, ent laserite ja seinamaali vormis.

Lemsalu võiks iseloomustada kui kõrge lennuga kunstnikku. Tema barokselt grotesksed skulptuurid-installatsioonid on pisut sürreaalsed nii vormilt kui ka materjalilt. Kindel komponent nende juures on tavaliselt mõni Lemsalu enda vormitud keraamiline objekt ning selle ümber koondatud leidmaterjalid nagu erinevad nahad või kangad.

Värvilised käsnad. Kongi hoolikalt maalitud värvitriipude ideed tõlgendab James Ferris läbi köögikäsnade rittasättimise. Värvilised käsnad on ussimoodi ümber valge samba koondatud. Majapidamisvärvidega on Samara Scott maalinud üle aga terve lavasuuruse ala vaipa (nii nagu paljud teisedki teosed sellele näitusel on ka see vaip valminud kohapeal).

Läbi kõigi näituseruumide leiab põrandalt erineva kummalise kujuga puuvilju. Need on Nicolas Party värviga kaetud kivid. Ta muudab lihtsad materjalid millekski totaalselt erinevaks. Party seinale maalitud söejoonistuses puud annavad näitusele veel ka tõelise muinasjutumetsa alatooni.

 

“Merike Estna. Sinine laguun” ja “Mina kui maal”

Kumu kunstimuuseumis,Weizenbergi 34 / Valge 1, TallinnNäitused on avatud 2. novembrini