Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Lapsed ikka ennekõike
“Segapere” on film, mis koosneb lollist naljast ja ülepakutud ebarealistlikest situatsioonidest. Imelik tunnistada, aga millegipärast oli seda siiski päris muhe vaadata.
Soovitada ei oska “Segaperet” sellegipoolest suurt kellelgi. Neile, kellele meeldib psühholoogiline pingestatus, neile see film ei sobi, sest seda “Segaperest” ei leia. Samuti ei sobi film adrenaliini, seikluse ja märuliotsijatele – filmis pole mitte ainsatki teravat hetke. Romantikat natuke on, aga üsna kesiselt. Filmi võiks liigitada komöödiaks, sest nalja tehakse filmis ohtralt, aga see nali on valdavalt kohmakas või koguni piinlikult lame. Jääks veel üle sihtgrupp “lapsed”, aga selle on filmilevitajad millegipärast ise kõrvale jätnud, märkides filmi alla kaheteistaastastele mittesoovitavaks, kuigi lapsed on filmis esikohal ning lapsed võiksid vaatajatena filmis esineva odava nalja suhtes olla märksa tolerantsemad kui täiskasvanud. Minu poolkogemata kinno kaasa võetud varateismeline igatahes nentis pärast vaatamist, et “Segapere” on nüüd ta uus lemmikfilm.
Mis “Segapere” juures siis toredat oli, mis ei lasknud seda lihtsalt läbikukkunud komöödiate hulka liigitada? Eelkõige köitis “Segapere” hoogsus ja muretus. Üks totter detail järgnes teisele, aga filmi tempo kulges edasi piisava kiirusega, et need ei jäänud pikalt häirima.
Meelt lahutas keskkond, kus tegevustik toimus, põgusalt vilksavad Aafrika safarireisi maastikud ja elevandikarjad, samuti aafriklastest reisikorraldajad. Sümpaatsust lisasid detailideni välja joonistatud äärmuslikud karakterid, igaühel omamoodi kiiks küljes.
Eelkõige tegelaskujude kaudu tekkis vaikne sümpaatia ka nõrgavõitu süžee suhtes. Keskendusin värviliste karakterite uurimisele ja minnalaskmisele ning otsustasin võtta hoiaku, et mulle päris meeldib ennast filmitootjatel petta lasta, kuidas kaks üksteist põlgavat täiskasvanut plaanivälise ühisreisi tagajärjel oma lastekarja keskel teineteist leiavad.
Number üks olid filmis lapsed. Kuigi täiskasvanute suhteliin hoidis näiliselt kogu süžeed koos, keerles kõik laste ümber. Kuni selleni välja, et partnerina väljapraagitud kaaslane pälvis vastaspoole kiindumuse, kuna osutus imeliseks lapsevanemaks.
Mis mul endagi kohta lisada tuleb – julgelt ühe lisapunkti sai film minu poolt puhtalt selle pärast, et see mu lapsele muljet avaldas. Lapsed ikka ennekõike, mis muud.
Hinnang
“Segapere”
Hinnang: 5
Osades: Adam Sandler, Drew Barrymore, Wendi McLendon-Covey jt.Kinodes alates 11.07