Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Isikupärane elektropop
Kimbra teine album koosneb küpsest ja väljakujunenud stiiliga paladevalikust. Kahekümnendates aastates lauljatari häälekasutus on isikupärane ja palad omapäraselt äraspidise rütmiloogikaga, kohati tuletades meelde artiste nagu Björk ja Portishead.
Laulja hääletämber on kogu plaadi ulatuses sama. Tempo teeb küll veidi muutusi läbi, aga laulude üldilme jääb ühetaoliseks. Kimbra hääl sulab kokku taustahelidega, palad sulavad kokku omavahel ning omakorda ka kuulaja mõtetega, neid suuremat segamata. Kuna palade vahel puuduvad pikemad pausid, siis esimesel kuulamisel isegi ei taju, millal üks lugu teiseks üle läheb.
Plaadi muusika balansseerib monotoonse poptümpsu ja veidravõitu isikupärasuse vahel, mis tänu rikkalikult läbimõeldud helikeelele ei tundu igavana, samas väga haardesse ka ei võta. Tunda on tugevaid souli sugemeid, samuti mõjutusi džässist ja R&Bst.
Aeglasemates palades avaldub Kimbra isikupära enim. “Teen Heat”, “Love In High Places” ja “Waltz Me To the Grave” on rahulikult mõtisklevad, kus lauljatari lapselikult õrn hääleke saab intiimsema varjundi.
Hinnang
Kimbra – “The Golden Echo”
Hinnang: 7