Materjalitootjad liginullenergiamajadeks valmis

Artikkel

- Uudised
- 18. november 2014 kell 13:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Materjalitootjad liginullenergiamajadeks valmis
Vallot MangusFoto: Väinu Rozental, Äripäev
Viie aasta pärast peavad riigisektori uusehitised täitma uusi energiatõhususe miinimumnõudeid, eraettevõtted kaheksa aasta pärast
Mis võib saada aastal 2019 takistuseks?
Energiatõhususarvutuste puudumine ehitusprojektides
Ehitustegevuse kallinemine
Projekteerimisturu vähenemine
Vähene hulk juhendmaterjale ja pilootprojekte
Ehitustööde fragmenteeritus
Kuigi ehitusmaterjalide hinnavahed on marginaalsed, toob vahed sisse erinevate ventilatsioonisüsteemide kasutamine
Liginullenergiahoone madal kulutõhusus
Puudulikud tingimused esimesteks analüüsideks
Tellijapoolse tahte puudumine
Puudus vastava haridusega ehitusinseneridest
Liginullenergiahoone
Ligi 30 aastat tagasi Rootsist alguse saanud lähenemine ehitusele.
Terviklahendus, mis hõlmab endas kõikide ehituses osalejate integreeritud lahendusi.
Hoone, mille energiavajadus ruutmeetri kohta on viidud minimaalseks.
Tänapäeval enim levinud Saksamaal ja Austrias.
Allikas: Ehitusettevõtjate Liit
Ehitusmaterjalide tootjad on üleminekuks valmis, materjalide hinnavahet peetakse marginaalseks, kirjutab 19. novembri Äripäev ehituse rubriigis.
Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabori juhataja Tõnu Mauring tõdeb, et kõik ehitusprotsessiga seotud osapooled on huvitatud laiemast üleminekust uutele meetoditele. Samas nõuab energiatõhusa hoone rajamine terviklahendusi, kusjuures kogu asja juures on mitu uudset aspekti, millega paljudel kogemusi ei ole.
Raudbetoonelemente tootva ASi TMB ühe omaniku ja Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu (EETL) juhatuse liikme Vallot Manguse hinnangul on materjalitootjad üleminekuks valmis. Praeguseks on teemaga tegeldud ligi aasta ja deklaratiivne valmisolek on praeguseks pea kõigil tootjatel olemas.
Energiatõhusus on sees vähestes projekteerimistingimustes. Probleemiks peavad nii Mangus kui ka EETL tegevjuht Enno Rebane vastavate reaalsete projektide puudust, vaja on põhimõttelisi otsustavaid samme. Kuna riigi või kohalike omavalitsuste hallatavatele ehitustele hakkavad uued normid kehtima varem, oodatakse just riigilt aktiivseid samme uute projektide näol, kus saaks ka uusi tehnoloogiaid rakendada ja hinnata.
“Kui projekti ei ole energiatõhusust sisse kirjutatud, siis ei ole ka materjalitootjate valmisolekust suurt tolku,” sõnas Mangus. Samas on ka arusaadav, et projekteerimisprotsess kestab aastaid ning kui asi juba paberil ja heakskiidu saanud, on muudatuste sisse viimine juba üsna keerukas.
Eesti Projektibüroode Liidu tegevdirektori Mauno Inkineni sõnul on edumeelsed projekteerijad samuti üleminekuks valmis. Samas lisas ta, et mõningast õpet on vaja, kuid see ei takista. Suuremate kitsaskohtadena näeb ta ehitustegevuse kallinemist ja sellega kaasnevalt projekteerimisturu vähenemist.
“Vaja oleks rohkem juhendmaterjale ja pilootprojekte,” märkis Inkinen. Muu hulgas tõi ta välja, et liginullenergiahoone rajamise üks puudusi on praegusel hetkel madal kulutõhusus. Reeglina raugeb tellija huvi pärast ehituse maksumuse ja tasuvusarvutuse tegemist. Seetõttu neid väga palju ei projekteerita.
Üldise probleemina toovad paljud valdkonnaga seotud tootjad ja projekteerijad välja, et kuigi seadus rakendub esimestele projektidele juba 2019. aastast, ei ole piisavat arvu valmisehitisi, mille peal seiret saaks teha ja uute normide ning tehnoloogiate mõjusid hinnata.
Samuti on tihti puudus just tellija tahtest. Manguse sõnul on huvi tehnoloogia arendamise vastu piisavalt suur, et kui neile tuleks piisavalt huvitav projekt, siis oleksid nad nõus katma kasvõi osa arenduskuludest – saadavad andmed oleksid edasiste arenduste jaoks üliolulised. Esimese “käimatõmbaja” rollis näevad nii Rebane kui ka Mangus aga just nimelt riiki.
Ettevalmistused üleminekuks on alanud. Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) energiatõhususe valdkonna juhi Allan Hani sõnul on RKAS teinud pikalt eeltööd, et olla valmis liginullenergiahoonete rajamiseks. Üldiselt hindab ta väljavaateid heaks.
Ühe olulise sammuna on lisatud energiatõhususe kriteeriumid RKASi korraldatavatele arhitektuurikonkurssidele. Hetkel toimetatakse aktiivselt kuluoptimaalsete hoonete rajamise tsoonis. “Tehniliselt on nZEB lahendused olemas, kuid väga selgelt on arvevahendid piiratud,” märkis Hani.
Energiatõhususe tagamine suuremas plaanis ei puuduta ainult liginullenergiahoonete rajamist. Olemasolevate hoonete portfelli mõju keskkonnale on kokkuvõttes kordades suurem.
Küsimus on targas kontseptsioonis ja kui see õigesti välja töötada, ei tohiks märkimisväärseid kulusid juurde tulla. Mangus kinnitab, et ehitusmaterjalide hinna osas on liginullenergiahoonete jaoks mineva materjali puhul hinnavahed pigem marginaalsed. Kus võib aga vahe sisse tulla, on näiteks ventilatsioonisüsteemide osas. “Tehnoloogiad on meil tõepoolest põhimõtteliselt olemas, raskused ilmnevad peamiselt ühiskonna kaasa jõudmisega. Kui tulede välja lülitamisega räägime aastas 1500 kWh/m2 suurusest säästust, siis liginullenergiahoone puhul võime me vähendada kütteks kuluvat energiahulka 30000 kWh/m2 kümnekordselt 3 000-ni ehk et me räägime 90protsendilisest efektiivsuse tõusust,” rääkis Mauring.
Kulude kokkuhoid on ennekõike tellija huvides – energiasääst tähendab mugavamat hoonet. Selline lahendus on pikaajalise säästva mõjuga. Lisaks näeb ta siin suuri ärivõimalusi – Eestis on olemas kõik vajalik antud valdkonna arendamiseks, lisaks sunnib ka uus karm, aga üldjoontes küllaltki hea seadusandlus takka.
Pikemas perspektiivis tekib Eestil tõenäoselt kompetents, mida saab edukalt välja müüa. Seda kõike eeldusel, et pilti nähakse terviklikult ja käitutakse süsteemselt.
Hani peab oluliseks rõhutada, et liginullenergiahoonete rajamise aluseks on üleriigiline meeskonnatöö, kus tagatakse teooriale ja praktikale vastav seadusandlus, hoone finantseerijate sooviksid minna kuluoptimaalsest tasemest edasi, eksisteeriksid toetused näidishoonete rajamiseks, projekteerijate-ehitajate-järelevalvet puudutav koostöö on sisuline ning saadud kogemust rakendataks järgmistes projektides.
Praegused väljavaated selliselt toimivaks süsteemiks on tema hinnangul head.
Valdav osa pilootprojektidest põhineb erakapitalil. Praeguseks on kogu Eestis erinevates arendusjärkudes ligikaudu 10 liginullenergiahoonet, mille seast Põlva riigigümnaasium ja Rakvere Targa Maja Konverentsikeskus on ainsad avalike hoonete projektid, millest esimene on ka RKASi osalusega projekteeritud. Selle ehitus algab järgmise aasta suvel ja maja valmib 2016. aasta sügiseks.
Põlva valla volikogu esimees ja isikliku passiivmaja omanik Kuldar Leis kinnitas, et kõige tähtsam on õige lähteülesanne ja sellele vastav projekteerimine koos optimaalse arhitektuurilise lahendusega.
Kui projekt on alates eskiisist terviklikult läbi mõeldud, on esimene eeldus hea tulemuse saamiseks olemas. Edasi peab tähelepanu loomulikult jaguma kõikvõimalikele detailidele kuni ehituse lõpuni.
“Esimene eeldus on siiski väga läbimõeldud ja detailides viimistletud projekt,” märkis Leis, kes projekte kalliks ei pea. Pigem oli projekti kogumaksuvus tema hinnangul 110 000 eurot vähem, kui olla võinuks.
Tema sõnul võiks Eesti lähiaastatel taas jõuda sinna, et projekteerimisele kuluv aeg ja summa tõuseb, sest odavalt ja kiiruga tehtud projektid tekitavad ehitamise ja pärastise kasutamise käigus mitmekordselt suuremaid kulusid, rääkimata sisekliima kvaliteedist.
“Piltlikult on parem investeerida kohe projekti kümme tuhat eurot rohkem, kui pärast maadelda saja tuhande eest probleemidega,” sõnas Leis.
Leis loodab, et Põlva Riigigümnaasiumi pilootprojekt annab riigile ja teistele tellijatele eeskuju ning julguse ehitada vaid hooneid, mis on jätkusuutlikud ka mitmekümne aasta pärast. Tema sõnul saab Eesti õppida Saksa, Austria jt riikide kogemustest, et mõne aasta pärast ise oma tarkust eksportida.
2019. aastaks üleminekut ei saavutata. Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabori juhatajale Tõnu Mauringule on praegune vähene arendustegevus omamoodi arusaadav, kuna liginullenergiahoonete puhul on käigus tõepoolest palju uut. Kellelegi näpuga näitama Mauring ei kiirusta, tuues pigem välja kõigi osapoolte motiveeritust.
Peamine probleem on tema sõnul vanast ajast pärit ehituspraktikates esinev tööde fragmenteeritus: projekti algusest kuni üleandmisaktini ei ole tihtipeale tööde vahelist terviklikkust. “Kõik peavad olema nagu üks mees laua taga, kõige olulisem on kindlasti tellija tahe,” sõnas ta. Antud olukorras on turul puudus ka vastava haridusega ehitusinseneridest. See ei ole aga ainuüksi Eesti probleem: Skandinaavias, kus on energiasäästliku ehitusega on tegeletud ligi 30 aastat, on puudu spetsialiste suurusjärgus 30 000.
2019. aastaks liginullenergiahoonetele üle minekut Mauring kuigi realistlikuks ei pea, kuna Eestis on selleks lihtsalt vähe kogemust ja arendustegevust. Sellest hoolimata ei ole ta pessimistlik, vaid näeb energiasäästlike hoonete arvu tulevikus kasvamas, kuna korrektselt tehtuna tulevad need varasematest märkimisväärselt soodsamad.
Autor: Kaur Maran, kaasautor
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Ehitus
Hetkel kuum