Restoranitest: aasta täis suminat

18. detsember 2014, 16:03
Heidi Vihma hindas kõrgelt Haapsalus asuva restorani Kärme Küülik atmosfääri ja suminat.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141218/NEWS/141219658/AR/0/AR-141219658.jpg

Ligikaudu viis aastat tagasi alanud restoranide revolutsiooniline areng fine dining’ust lihtsama, bistroo-tüüpi söögikohtade suunas on jõudmas lõpule. Söök, jook ja mõnus atmosfäär on saanud olulisemaks kui valged linad ja lauahõbe.

Põlvkonnavahetuse käigus on revolutsioonilise arengu läbi teinud mitte ainult restoranide välimus ja stiil, vaid ka menüüd: hooajalisus ja kohalikkus on trendikas, mahe- ja talukaup järjest rohkem hinnas. Selle aasta säravaimad uustulnukad on aiarestoran Umami ja rannarestoran Noa – kohad, mille loojateks on kogemustega restaurateur'id. Stiililt küll erinevad, kuid nende ühisjooneks on kokkade loomingulisus: mõlemas luuakse maitseid väga oskuslikult.

Uued nähtused

Kui loominguliste menüüde ja omapärase atmosfääriga söögikohtade ilmumine jätkab juba 2009. aastal Mooni tulekuga alanud protsessi, siis uueks nähtuseks on niširestoranid, mis keskenduvad vaid ühte kindlat liiki toidule, eridieedile või muule eripärasusele. Hamburgerlaid on kogu aeg olnud ja osa neist nimetab end ka restoraniks, kuid nüüd lisandus Tallinnasse hot dog'ile spetsialiseerunud Hotokas.

Ka tänavatoit on ammu olemas, kuid puudus tänavatoidurestoran – tuli Foody Allen. Avatud on esimene spetsiifiline rahvusrestoran, Jaapani ramenile ja sushi'le keskendunud Tokumaru. Taimtoidulised on saanud oma Vegani ja Blissi, paleotoitujatele tuleb kohe-kohe Telliskivi loomelinnakusse oma koht ja isegi kassiarmastajad on saanud kassikohvik Nurri. Kassid on seal küll ainult silitamiseks ja nagu kuulda, ei pidanud mõned isegi silitamisele vastu.

Korralises häda ja viletsuse lõigus kurdaksin nagu ikka teeninduse üle. Kui toidu toomine-viimine õnnestub ettekandjatel üldjuhul päris hästi ja mõnel sujuvamal suhtlejal tuleb ka väike vestlus kenasti välja, siis kõige raskem näib olevat teretamine – visata väike “tere” restorani sisse astunud külastajale ei peaks ju väga keeruline olema.
Teeninduse üle kurtes on põhjuseks enamasti kas liiga pikk ooteaeg või segiaetud tellimus.

Iselaadne kogemus.

Lõppev aasta pakkus aga hoopis iselaadse kogemuse. See juhtus ühes Tallinna kalarestoranis. Ettekandja, võtnud laualt minu tühjaks söödud eelroataldriku, tundis huvi, kas olen pearoaks valmis. Jah, olen küll. Tütarlaps kadus kööki, ilmus välja toidutaldrikuga – ja istus paar lauda kaugemale seda sööma. Ei, tegemist polnud minu tellitud roaga, lihtsalt tema lõunaaeg oli kätte jõudnud. Sain minagi oma roa, aga alles siis, kui temal kõht täis.

Pärast seda, kui ühes tipphinnaga tipprestoranis juhtusin saama täiuslikult uhkes serveeringus täielikult vintske pardifilee, võtsin ette portaali eestimaitsed.com tipprestoranide nimekirja, lisasin punktide arvule keskmise praehinna ja arvutasin välja nende nn mõnuühiku maksumuse. Ja polnudki eriti üllatunud, kui selle järgi reastatult sattusid etteotsa just need söögikohad, mida oma sõpradele ikka soovitanud olen: Kolm Sibulat, Moon, Salt, Diip, Sesoon, Sfäär, Aed ja Leib Tallinnas, maanteeäärne Põhjaka, mereäärne Ruhe, Viljandi Fellin ja Haapsalu Hapsal Dietrich.

Sumina võlu

Menüü ja atmosfääri poolest on need kõik väga erinevad, kuid neis kõigis sumiseb – enamasti on lauad rahvast täis, elu keeb. Oma restoranilugude jaoks ainest kogudes olen pidanud käima kümnetes, võib-olla sadades tühjades ja pooltühjades restoranides. Mõnes sellises on söögid-joogid isegi päris head, aga puudub see tabamatu miski, mis inimesi kohale meelitaks.

Seepärast olengi hakanud hindama suminat. Seda ei saa luua, see tuleb vaid siis, kui saal on rahvast täis ja kõigil on mõnus. Mis ime paneb külmal talveõhtul kõik need vähesed inimesed, kes väikeses Haapsalus kodust välja sööma on otsustanud minna, kogunema just Kärmesse Küülikusse? Sumin, mis muud...

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
18. December 2014, 16:48
Otsi:

Ava täpsem otsing