Negatiivsed intressid tuleb ära kannatada

Sellised intressimäärad on praegu ülekaalus eurotsoonis, Šveitsis, Taanis ja Rootsis. Seejuures kehtib see ka pikaajaliste investeeringute kohta. Euroopas ja Jaapanis on kokku ligi 3 biljoni väärtuses negatiivse intressiga varasid kuni 10aastase maksetähtajaga.

Esmapilgul näib see absurdne: miks tahaks keegi laenata raha negatiivse tootlusega, kui selle asemel saab lihtsalt hoida arvel sularaha ja vähemalt nominaalselt mitte kaotada?

Tegelikult on investorid juba ammu leppinud negatiivse tootlusega. Kui sa hoiad pangaarvel raha nullintressiga, nagu enamik teeb, siis on tegelik tootlus pärast inflatsiooni mahaarvestamist miinusmärgiga. Kui siia lisada veel pangatasud, ongi tegelik tootlus olnud negatiivne juba ammu enne keskpankade uut poliitikat. Teisisõnu: negatiivsed nominaalsed intressimäärad lihtsalt suurendavad sinu juba negatiivset tootlust veelgi. 

Kusjuures deflatsiooni korral võib nominaalselt negatiivne tootlus tuua hoopis plussmärgiga tagasimakse: nii on see olnud Jaapanis juba viimased paarikümmend aastat.

Muidugi on neid, kes eelistavad hoida raha pigem sukasääres kui soetada negatiivse tootlusega vara. Ent raha hoidmine on samuti seotud riskidega. See sai valusalt selgeks kreeklastele, kes usaldamatusest pankade vastu toppisid raha täis oma madratsid ja seinad. Tagajärg oli varguste laine ja nii mõnegi rahapaki panid nahka hiired-rotid.

Miks siiski lepivad investorid negatiivse nominaaltootlusega viieks või isegi kümneks aastaks? Šveitsis ja Taanis on põhjuseks see, et oodatakse valuuta kallinemist. Näiteks need, kel oli Šveitsi franke jaanuaris, mil riigi keskpank otsustas frangi eurost lahti siduda, võisid oma investeeringut üleöö lausa viiendiku võrra kasvatada. Negatiivne tootlus on selle kõrval mure.

Teine lugu on neis maades, kus võib oodata valuuta odavnemist, nagu Saksamaal või Jaapanis. Neid varasid hoiavad paljud pikaajalised investorid negatiivsete intressimäärade tingimustes lihtsalt seepärast, et neil pole teist võimalust. See käib näiteks kindlustusseltside ja pensionifondide kohta, mis ei tohi paigutada raha aktsiatesse ega muudesse äkilistesse varadesse. Isegi kui nad jäävad miinusesse, peavad nad reegleid täitma. Sama kehtib ka teiste investorite kohta, kes soovivad riskidest hoiduda.

Aja jooksul viivad negatiivsed tootlused muidugi selleni, et hoiused vähenevad ja kulutamine kasvab. Ja just see ongi negatiivsete intressimäärade eesmärk: olukorras, kus pakkumine on nõudlusest suurem ja liigse säästmise juures tehakse liga vähe produktiivseid investeeringuid, asubki õige tasakaal kas madala või lausa miinusmärgiga intressimäära juures. Kui arenenud majandusi tabab seisak, võivad negatiivsed intressimäärad ka pikaajalistele võlakirjadele ollagi uus normaalsus.

Selle vältimiseks peavad keskpangad ja rahanduspoliitikud tegema kõik, et tekitada majanduskasvu ja positiiivset inflatsiooni. Paradoksaalselt eeldab see üht negatiivsete interessimäärade perioodi, mis sunniks hoiustamist vähenema ja tarbimise kasvule. Seejuures on tarvis ka riiklikke rahasüste nagu investeeringuid infrastruktuuriprojektidesse, millel on kõrgem tootlus, kui nende rahastamiseks kasutatud võlakirjadel. Mida kauem neid samme edasi lükatakse, seda kauem me ses pahupidi negatiivsete intressimäärade maailmas elame.