Kellele on vaja Eesti insenere?

Kui Inglismaal on pidevalt teemaks ilm, siis Eesti tööstuses saab alati inseneride temaatikast rääkida. Ja selles ei ole ka midagi imestusväärset, sest ühtegi tööstust ei ole võimalik ilma insenerideta arendada ning uusi tooteid välja mõelda ja luua. Kuigi selles suunas ju peame ja tahamegi liikuda, sest muid võimalusi tänastes konkurentsitingimustes ei ole. Ometigi on erinevate osapoolte arvamused ja diskussioon üsnagi vastuolulised, kus absoluutset tõde ei selgu ning äkki ei ole seda isegi mõtet otsida, vaid olemasolevaid ressursse arvestades pakkudagi teistsuguseid ja turu ootustele vastavaid võimalikke lahendusi.

Hiljutises intervjuus Postimehele tõdes elastikniidi tootmisega tegelev ettevõtte Fein Elast Estonia OÜ tegevjuht Urmas Mägi, et neil ei ole koolitatud inseneri ettevõttes, mistõttu seisavad paljud projektid. Ja nii on paljudes ettevõtetes, kus on palju ideid teostamata, sest... insenere lihtsalt ei ole. Olemasolevad on juba ettevõtetes ja 110% hõivatud. Kõik need noored talendid, kelle koolipingist saabumist pikisilmi oodati, said paremaid pakkumisi ja läksid välismaale.  

Insenerteenuseid eraldiseisvalt peetakse ettevõtete poolt kalliks ja alati tekib nende kaasamisel küsimus kuivõrd pühendunud ja asjatundlikud nad konkreetset projekti iseloomu arvestades on? Ka EMLi liige, masinatööstuse ettevõtte AQ Lasertool OÜ juht Tarmo Luhaäär on välja toonud argumendi: et olla maailmatasemel, peavad ettevõtted olema valmis pakkuma oma klientidele täistootmist, mis sisaldab muu hulgas ka insenertehnilisi ja innovaatilisi lahendusi. Küll on aga paljud korporatsioonid võtnud teadmiseks, et Eesti on inseneridest justkui tühjaks jooksnud ja seetõttu on loodud vastavad R&D üksused igaks juhuks mujale. Eesti tööstusele tähendab see väärtuslikku väärtusahela lüli kaotamist teistesse riikidesse.      

Loe pikemalt Äripäeva teemaveebist Tööstusuudised.ee. 

Autor: Triin Ploompuu