Euroraha võib majandustsüklit võimendada

Toetuste laekumine ja kasutamine on aga  üle aastate ebaühtlane, mõjutades lisaks SKP tasemele ka selle kasvudünaamikat. Halvemal juhul võivad Pärnamäe sõnul eurotoetused võimendada majandustsükleid.

 

Alates Euroopa Liiduga liitumisest on Eestil olnud võimalus kasutada ELi tõukefondide ja põllumajandusfondide vahendeid. Toetused jagunevad otstarbe järgi laias laastus kolmeks: investeerimistoetused, subsiidiumid ja jooksevsiirded, millest rahastatakse tegevuskulusid. Eesti jaoks on summad olnud märkimisväärsed, ulatudes mõnel aastal lausa 4,9%ni SKPst. Seda on seni ületatud vaid teistes Balti riikides, 1990. aastatel Iirimaal ning viimasel paaril aastal Ungaris.

Investeerimistoetused on seni moodustanud umbes 60% kõigist Euroopa Liidu toetustest ning rahastatud projektide nimekirjas domineerivad taristuprojektid. Ligi pool investeerimistoetustest on läinud valitsemissektorisse ja ülejäänu erasektorisse. Arvestamata Eesti sissemakseid Euroopa Liidu eelarvesse võib lihtsustatult öelda, et alates Eesti liitumisest on Euroopa Liit rahastanud umbes 7% Eestis tehtud investeeringutest. Perioodil 2009–2013, mil uue eelarveperioodi projektide käivitamine saadi n-ö täiskäigul tööle ning muid investeerimisplaane kärbiti majanduskriisi tõttu, ulatus see osakaal lausa 13%ni.

 

Euroopa Liidu toetused võimaldavad Eesti avalikul ja erasektoril kasutada rohkem raha kui siin teenitakse, maksudena kogutakse või laenatakse. Lühiajaliselt tähendab see, et majanduses suureneb nõudlus – uued ehitus- ja renoveerimisprojektid pakuvad tööd ehitussektorile, koolituste ja muude teenuste pakkujatele makstakse palka, põllumajanduse subsideerimine parandab  hinnakonkurentsi jne. Majanduse peamistes tasakaalunäitajates need täies ulatuses aga ei avaldu – riigieelarves kajastuvad toetused nii tulude kui ka kulude poolel ning mõju eelarvepositsioonile on seetõttu tagasihoidlik. Ometi on summad suured ning jaotuvad Euroopa Liidu seitsmeaastase eelarveperioodi peale ebaühtlaselt, mõjutades seeläbi lisaks SKP tasemele ka selle kasvu. Halvemal juhul võivad Euroopa Liidu toetused majandustsüklit võimendada.

Viimase majanduskriisi aastatel sai Euroopa Liidu toetuseid kasutada vastutsükliliselt. Ajal, mil valitsuse enda vahendid majanduse toetamiseks olid piiratud, suurendati jõuliselt struktuurivahendite kasutamist, mis tasakaalustas erasektori tellimuste vähenemist ehituses. Sellevõrra vähenesid aga kulutamisvõimalused eelarveperioodide üleminekuaastateks ning 2014. aastal kahanes Euroopa Liidu toetuste osakaal SKPs 4,5%-lt 2,9%-le. Selline heitlikkus ei ole Eesti puhul erandlik, kuid ühes siirete suure osatähtsusega on ka mõju majandusele ulatuslikum. Ideaalis peaks projektide ajastamine olema paindlik, vältimaks majandustsükli võimendamist.

Lähiaastatel suureneb Eestisse laekuvate toetuste maht seoses 2014–2020 eelarveperioodi projektide käivitumisega. Kui struktuurivahendite jaotus eelarveperioodil peaks kujunema sarnaseks eelmise korraga, hakkab nende osakaal SKPs uuesti kasvama 2018. aastal, kuid jääb siiski hulga väiksemaks kui kriisiaastatel. Kriisiaastatel nähtud volatiilsust pole siiski oodata eeldusel, et stabiilne majanduskasv jätkub. Selleks, et struktuurivahenditest rahastatavate projektide lõppemine järgmise kümnendi alguses ei tooks kaasa uut välist negatiivset impulssi majandusele, oleks hea, kui ülekanded ELi fondidest jaotuksid üle aastate võimalikult ühtlaselt.