Restoranitest: Spargel ajas võrse - Rabarberi

Rabarberi aadress on paljulubav: ümber ja ­läbi Toomemäe looklev Karl Ernst von Baeri nime kandev tänav on Tartus üks erilisemaid. Toomemägi ja kohviku lähim naaber Toomkirik on küll romantilised, aga tennisekeskuse hoone, kus noor Rabarber on end sisse seadnud, on pigem igav ja asjalik.

Vanad fotod, aukirjad, karikad ja reketid räägivad küll Tartu pikast tennisetraditsioonist, aga tennisega kohvikul midagi ühist ei ole, tenniseväljakute poole avanevatel ustel on suisa silt, mis keelab külastajatel sinnapoole minemast.

Noor, alles eelmise aasta lõpus avatud Rabarber kuulub nende söögikohtade hulka, kelle kontseptsiooniks tundub olevat “kõik ühes”: natuke nagu söökla, natuke kohvik, natuke restoran, natuke kiirbaar. Sisekujunduse järgi võiks Rabarberit pidada lihtsaks sööklaks, ka järgmise päeva päevapakkumisteks valmis pandud nõud käivad rohkem kokku söökla-imagoga.

Napi joonega (söökla)toolid on mugavad, aga kui üritan (kohvikulikule) diivanile istuda, vajun sügavusse, nii et ainult ninaots ulatub lauani. Ainsana mängib kohvikumängu koogilett, mis pole küll eriti pikk, kuid piisavalt sisukas. Menüü aga räägib restoranihindades ja jagab restoraniväärseid lubadusi.

Lubab küll, aga lubadusi ei täida. Tagantjärele tarkusena tean, et kohvikus, kus ülejäänud külastajad tellivad kas ainult kohvi-kooki või pastaroa, pole erilist mõtet värskele siiafileele panustada. Nii oligi – safranikaste ja köögiviljad olid enam-vähem, kuid siig ise mitte enam esimeses nooruses. Küllap venis tal aeg sööja ootuses liiga pikaks.

Menüü lihtsamast ja odavamast osast valitud tomatipüreesupp oli palju parem, saiakuubikute ja juustuga tõhusaks eineks kujundatud. Ka mustikakook ja kohv olid head, kuid kõige rohkem maitsesid lihtne leib ja ürdivõi, mis supile lisaks lauda toodi. Leib, see maja uhkus, oli aga menüüs täiesti alakasutatud – pakuti küll mitmesuguste katetega bruschetta’sid, aga ei ühtegi võileiba.

Olgu peale, algajate asi, võiks möönda, ja ­oodata, et aja jooksul saavad tugevamad ja nõrgemad küljed selgeks. Aga seda, et end Rabarberiks nimetavas kohvikus pole seda armast kodust haput vart ei vedelal ega paksemal kujul, oli raske isegi esialgu uskuda.

Et pole rabarberihooaeg? Juba veebruari algusest müüakse paremini varustatud toidupoodides kauneid roosasid varsi, ja kas viinamäetigudel, mida koos ürdivõiga pakutakse, on hooaeg? Rabarberimorss, rabarberivein, rabarberikook, rabarberiga marineeritud lõhe, rabarberikissell – kus nad kõik on?

Ettekandjate väljaõppesse võiks peale toidu­toomise ja naeratamise kuuluda ka söögikoha ajaloo elementaarkursus – ilma köögist küsimiseta ei teadnud tütarlaps sedagi, et kohvik alles detsembrist avatud ja pakkus talle paar aastat pikemat minevikku.