Luhtaläinud gurmeeotsingud muidu meeldivas sööklas

Suur-Sõjamäe tagumine sopp lennujaama ja raudtee vahel on küll viimane koht, kust gurmeed otsida – ühel pool lennuväli, teisel pool raudtee, laohoonetevaheline tee läheb järjest auklikumaks, kuni lõpeb otsa. Seal kus tee lõpeb, on silt SÖÖKLA.

Sisse astudes oli esimene mõte – hurmav. Gourmet Söökla asub hiidmaja aatriumis ja on suhteliselt juhusliku pudi-padiga vägagi inimmõõtmeliseks kujundatud. Tuulest, päikesest ja vihmast töödeldud laudadest lett, juhuslik õmblusmasin, kalavõrgud, mustad menüütahvlid, paar antikvaarset kappi, hobuserauad ja siia-sinna riputatud vanad pannid loovad lustlikult kaootilise ansambli, mis hetkega tööstusmaastikust tingitud stressi maandab.

Tütarlaps leti taga oli samuti hurmav. Lahke, naeratav, valmis avama söökla sügavamaidki saladusi, ainult – saladusi parajasti polnud. Juhtus olema kehv päev, nagu tütarlaps vabandavalt teada andis. Olla väga kiire aeg ja kokkadel polnud mahti teha tavapärast päevakomplekti: supp, kaks pearooga kolme lisandivalikuga ja pannkoogid. Oli vaid natuke suppi, keedetud riisi, üks kanafilee ja paar kotletti.

Kellel gurmeekotlettide või gurmeekana vastu midagi saab olla, söön seda, mis on, arvasin. Nagunii teise linna otsa tuldud, gurmee-lubaduste poolt ootused üles köetud, Facebook kaunite piltidega hullutanud. Aga ootused jäid täitmata ja lubadused lunastamata. Kanafilee oli kuivanud, lagunenud kotletid liiga soolased ja koorekaste, millega nii riisi-kana kui ka riisi-kotlette täiendati, tegi mõlema prae üsna ühesuguseks. Ei aidanud ei kaunid värvilised taldrikud, millelt toitu serveeriti ega kolme-nelja sorti leivad-saiad, mida nende kõrvale pakuti ega mitte ka vesi, mis toredates pudelites kõigile vabalt võtta oli, pakutu oli gurmeest kaugemal kui Kuu planeet Maast.

Ei lasknud end heidutada, paljugi mis juhtuda võib. Läksin uuesti, sest võib-olla sattusin kaugesse sööklasse nende ainsal halval päeval. Teisel korral oli natuke parem, kanakaste ahjukartulitega oli suhteliselt keskmise tasemega sööklaroog. Kolmanda korra kalakaste aga jäi kindlalt allapoole Eesti keskmist, polnud sel ei maitset ega värskust ja ka kala oli kastme sees napilt. Nii et gurmeed ma üles ei leidnudki, kuigi tõepoolest otsisin. Kõige lähemal sellele oli koduse maitsega moos, mida pannkoogi juurde pakuti.

Maitsekütid siiski saagita ei jää – õllevalik on tohutu, ettekandja sõnul ulatub see viiekümneni ja nende hulgas on tõeliselt huvitavaid ja haruldasi märjukesi.

Muidugi on tore, kui ka linna kaugemates kohtades on võimalik lõuna ajal sooja sööki süüa ja eriti tore on seda teha meeldivalt sisustatud ruumis meeldivate inimeste seltsis. Aga nimi on lubadus ja lubadusi tuleb täita.