Suvepealinna dissonants

05. august 2016, 09:15
Pealtnäha kenas söögikohas jäi toiduelamuse saamiseks nii mõndagi vajaka.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160805/NEWS/160809878/AR/0/AR-160809878.jpg
Ainult tellijale

Akorde on mitmesuguseid, meeldivat kooskõla pakkuvaid, aga ka kuulmist kraapivaid. Hedoni spa ja hotelli sellesuvine Akord ehk uus grillresto on muusikalistes terminites pigem dissonantne kui konsonantne.

Või kui jätkata Vana-Kreeka teemadel – ikkagi Hedon! –, siis on tegemist kimääriga, müütilise olendiga, kes on kokku pandud lõvi peast, mao sabast ja kitse kerest. Grillkokkade kätetööd täiendavad kiirsöögikoha aksessuaarid, fine dining’u hinnad ja pop-up kohviku teenindus. Terrassi jagatakse Raimondiga ja isegi arve, mille saime, kandis Raimondi, mitte Akordi nime.

Menüü koostajad on kulinaariale lähenenud muusikalises võtmes, jättes igaühele võimaluse oma “akord” ise kokku panna. Väiksema muusikalise kuulmisega ehk gastronoomiliste teadmistega klientide abistamiseks olid mõned kooslused esile toodud väidetega “suurepärane diees”, “dirigendikepi järgi”,  “dirigendi lemmik”, “ära tee neist välja, nad on kadedad”, “sellega ei saa alt minna”.

Tõesti, tõesti, burger ja friikartulid oli kindla peale minek, aga ülejäänu kokkusobitamine oli kastmete-lisandite-liha maitsestust teadmata puhas riskibisnis. Ei olnud abi ka ettekandjast, kelle teadmised maitsestuse ja kastmete kohta olid pehmelt öeldes piiratud.
Hinnad on menüüs olemas, aga kuna roa hind koosneb kolmest osast, kasvas meie lõuna – üks salat, kaks pearooga, üks magustoit – hind märkamatult üle 50 euro: kaheksajalg koos kartuli ja kastmega maksis 20 eurot ja lambakael koos aedvilja ja kastmega 19 eurot.

Akordi grillmeistrid on osavad ja tooraine kvaliteetne. Lambakael oli just parajalt küps, mahlakas ja maitserikas ning pärast söestunud kombitsaotste eemaldamist maitses ka kaheksajalg suurepäraselt. Lisanditega oleks võinud rohkem vaeva näha, näiteks grillitud aedvilja pisutki maitsestada. Ka eelroaks söödud Nizza salat ja magusroog nimega “Hetkel aiast” olid maitsvad, kuigi mitte eriti atraktiivsed.

Tõeline slow-food.

Teenindus oli aga eriliselt vilets. Esimene veerandtund istusin niisama, ilma et ükski teenindaja oleks ligi astunud. Siis tuli noormees ja küsis pelglikult, kas ma soovin midagi. Muidugi, miks ma siin muidu istun. Süüa tahaksin, vastasin. “Kas ma toon teile siis menüü?” päris noormees veelgi arglikumalt, justkui oleksin tema elu esimene klient.

Edasi teenindas meid märksa krapsakam neiu. Kõigepealt täideti meie kitsuke laud kiirsöögikoha aksessuaaridega: kopsakas nugade-kahvlite hoidja, kus 13 kahvlit, 5 lusikat ja 7 nuga, ning salvrätikuhoida paberservjettide virnaga – müür missugune. Pärast seda oli raske lauale midagi muud mahutada ja osa tellitust tõsteti kõrvallauale.

Alles hiljuti olin täpselt samasuguses lauas istunud, kuid siis restorani Raimond külastajana. Raimondi noobel stiil oli hoopis midagi muud – valitud nõud, sätitud serveeringud. Ja nüüd: 13 kahvlit, 5 lusikat ja 7 nuga ühe salati ja kahe prae söömiseks! Oleks siis, et tegemist oleks kiirsöögikohaga, kus lauakate külastajate läbivoolu toetaks. Ei, tegemist oli tõelise slow food’iga, ühe pikema lõunaga, mida suvises Pärnus õnnestus kogeda.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
05. August 2016, 09:17
Otsi:

Ava täpsem otsing