Kaja Kallas: autori loomingu eest tuleb maksta

"Oluline, et saadaks aru, et autori looming on tema töö ehk siis tal on õigus selle eest tasu saada," märkis Kallas. "Kasutaja on üldjuhul nõus selle eest maksma, kui talle on loodud vastavad võimalused. Ja autor omakorda saab väga hästi aru, et talle on tasuga võrdselt oluline tema teose levik - ta ei saa tasu, kui keegi temast ja tema loomingust midagi ei tea."

Praeguse autoriõiguse süsteemi kohaselt maksame me teoste kasutamise eest autorikaitse organisatsioonidele ning autoriteni need tasud sellises mahus ei jõua. "Ideaalis võiks olla autoriõiguste jaoks ühtne platvorm, kus autorid saavad oma teoseid levitada ja inimesed nende eest maksta," pakkus Kallas välja. 

Ta lisas, et kui pole loodud võimalusi tarbitava sisu eest maksta, siis paraku inimesed sisu tarbimisest ei loobu, nad teevad seda ebaseaduslikult ja tasuta. "Selle väite kinnituseks on kuulus vaidlus Ameerika telekompanii NBC ja Apple’i vahel, kui NBC kuulsaid seriaale ei saanud üheksa kuu jooksul iTunes’ist seaduslikult alla laadida," jätkas Kallas.

Peale seda katkestust oli allalaadmiste osakaal suurem kui see oli enne katkestust. "Olukord näitas, et müügist keeldumine kallutas ostjad piraatlusele. Teiseks, kui publik avastas piraatluse, siis suurendas see ka muu sisu ebaseadusliku allalaadimise osakaalu. Lisaks arenes vaatajaskonnal harjumus sisu alla laadida, mis jätkus pärast katkestust," sõnas Kallas. 

Autriõguse reformi on oodatud pikka aega ja esialgu oli Euroopa Komisjon Kallase sõnul oma väljaütlemistes üsna ambitsioonikas. "Nüüd väljakäidu enam nii ambitsioonikas ei ole. Püütakse küll tagada piiriülest ligipääsu sisule ehk kaotada geoblokeering - näiteks muudetakse päritoluriigi põhimõtet ning ringhäälinguorganisatsioonid peavad jagama oma sisu internetis, aga kogu geoblokeering ikkagi ei kao," sõnas ta. "On loodud küll ligipääsuvõimalus rohkemale sisule, näiteks filmid, mis kommertskasutuses pole."

Aga ettepanek ei loo teed uutele sisu pakkuvatele platvormidele, kuna ei kehti nn videolaenutusteenuse ehk video-on-demand teenuse puhul, lisas ta. 

Positiivse uuendusena tõi Kallas välja ka selle, et autorikaitse reform teeb erandi õppeasutustele ehk tagab kõigile õppematerjalidele ligipääsu. "See tähendab, et tekstide ja andmete hankimine ja materjalide kasutamine õppe-eesmärgil peaks olema võimalik. Samuti peaks avatama ligipääs olulisele kultuuripärandile, mis digiteeritakse," märkis ta.

Palju vastuseisu on tekitanud Kallas sõnul autoriõigusega kaasnevad õigused: ettepaneku järgi peab linkide all lühikirjelduste eest edaspidi maksma. "See tähendab, et kui viitad ainult hüperlingile, mis viib autori sisu juurde, siis ei ole tasu vaja maksta," märkis ta. "Kui sa aga kopeerid teiselt lehelt teksti ja näitad oma lehel või platvormil teise lingi sisu, siis tuleb selle eest tasuda."

Kallase sõnul on see on väga kaheldav ettepanek, sest sarnane regulatsioon ei ole Saksamaal ja Hispaanias toiminud. "Aga kindlasti lehekirjastustel on rohkem mõjuvõimu läbi rääkimaks online-uudiste pakkujatega oma sisu kasutamise üle. Ettepaneku kohaselt peaks see ka loojatele rohkem läbipaistvust andma selles, kuidas teised platvormid nende sisu kasutavad," sõnas ta. 

Kallas märkis, et visuaalse sisu loomise probleemid on Euroopas paljuski seotud visuaalse sisu loomise finantseerimisega. "Ehk siis ringhäälingud, kes näiteks sarju loovad, saavad oma finantseeringu litsentside müügist," sõnas ta. "Kui sisu on kõigile kättesaadav, pole ka millegi eest raha küsida ja siis ei saa omakorda sisu toota. Sellest lähtub nn loomingulise Euroopa programm, mille alla kuulub ka audiovisuaalteenuste parem finantseerimine. Kuigi ka siin oleks võinud välja tulla millegi innovaatilisemaga."

Kallas rõhutas, et ettepanekutes on kindlasti palju positiivset, aga siiski ei ole tavalisele inimesele selge, millised on autoriõigused juhul, kui keegi teeb oma video või oma versiooni mõnest laulust. "Autoriõiguse reform ei võta arvesse seda, kuidas on inimeste käitumine sisu loomisel ja kasutamisel ajas muutunud," tõdes ta. 

Esiteks eelkõige sellepärast, et autoriõiguse reeglid ei arvesta tänase digitaalse tegelikkusega. Kuigi me kasutame sõnu nagu “alla laadima” ja “vaatama”, siis teeb arvuti iga kord midagi internetist alla laadides või isegi lihtsalt vaadates sellest koopia. Ja mitte ühe, vaid mitu.

Teiseks, tänapäeval on iga inimene autor. Me teeme pilte, kirjutame blogisid, esineme avaldustega sotsiaalmeedias, salvestame videosid. Palju on inimesi, kes teenivad elatist ainult näiteks blogi pidades. Autori parim sõber on inimeselt inimesele leviv soovitus. Sotsiaalmeedia on sellele ehitatud. Seega tuleb silmas pidada, et internet ei ole mitte ainult kopeerimismasin, vaid ka publiku genereerimise masin.

Kolmandaks. Tarbime palju teiste inimeste loomingut, lugedes või vaadates internetis faile, mille on teised inimesed loonud. Kui kohaldada inimeste muutunud käitumisele praegused autoriõiguse reeglid, siis peaks iga kord, kui me midagi vaatame või, veelgi hullem, kasutame, selle eest automaatselt autorõigusorganisatsioonidele maksma. Teate ju küll neid filmide alguses ilmuvaid tiitreid, et autoriõiguste rikkumine on kriminaalkorras karistatav. See on tänastes muutunud oludes absurd. Iga looming on ühel või teisel viisil kellegi loomingule ehitatud.

Neljandaks on internet loonud ruumi, kus informatsiooni levikul ei ole piire. Eri riikidest ja rahvustest inimesed tarbivad teiste riikide ja rahvuste esindajate loodud sisu. Lisaks oleme läbi tegemas liikuvuse revolutsiooni (mobility revolution, millest kirjutab Moisés Naim oma raamatus “End of Power”), mille tagajärjel on järjest lihtsam inimestel, ideedel, kaupadel ja teenustel vahetada kiiresti asukohta. Inimesed aga tahavad sõltumata asukohast tarbida samu asju, millele neil on alati ligipääs olnud.