Uskumatu lugu Onistari järeltulijast

10. oktoober 2016, 06:00
AlcorDistillery tootmishooned Viljandi mnt Tallinnas.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161010/NEWS/161009827/AR/0/AR-161009827.jpg

Kaks korda on üritatud Onistari viinabrikus tootmisele hinge sisse puhuda, ent tulemuseks on meeletu rahapõletamine ja tühjalt seisev kolosseum.

Viimane järeltulija, maailma vallutusplaanide ja odavate viinadega Eesti rahvast hullutanud AlcorDistillery on pärast kaht tegutsemisaastat jõudnud seisu, kus Eesti ühes suuremas ja moodsamas viivavabrikus tootmine seisab, töötajad on lahti lastud, hankijatega lepingud üles öeldud või „ajutiselt“ peatatud, pangakonto, vara ja kinnistud endise töötaja kasuks arestitud. Riigi ees on 9000eurone maksuvõlg.

Mitmed head miljonid on hakkama pandud, ent ettevõtte omanikud ja juhid avalikkusega suhelda ei taha. Või kui suheldakse, siis jäetakse nappide sõnavõttudega mulje, justkui kõik on kõige paremas korras. Ja nii juba kevadest saadik. Küll aga levivad kuuldused endiste töötajate suust, et ettevõte vaevu hingitseb ja et viinavabrikule ja/või selle osadele otsitakse paaniliselt ostjat.

Kuidas kõik algas?

Eesti üks tuntum viinameister ja endine Ofelia (Altia Eesti eelkäija) juht Arno Narro rääkis, et Onistar oli juba mõnda aega olnud pankrotis ja ettevõtte aktsiad põhivõlausaldaja Läti panga Rietumu Bank käes, kui ühel päeval tuli tema juurde keegi Toomas Heinaste ja rääkis talle suurepärasest ideest hakata koos endise Onistari hooneis viina tootma. Heinaste kinnitanud talle, et tal on äripartnerid olemas. „Pakkus mulle 50% osalust ilma rahata,“ märkis Narro. „Pärast selgus, et Heinastel polnud ka raha.“

Kuna kummalgi mehel raha ei olnud, siis ei jäänud muud üle, kui Narro suure alkoholiasjatundjana pidi panga nõukogu veenma selles, et nad on suutelised viinatootmise üle võtma, sh ka laenu teenindamise. Ja nii neil õnnestuski Onistar, mille aktsiad olid Läti ettevõtte alla viidud, enda kätte saada. 2010. aastal nimetasid Narro ja Heinaste ettevõtte ümber Alcor OÜ-ks. „Nii oligi meil vabrik, kummalgi 50%, ja mitte sentigi raha,“ lausus Narro. 

Küll aga oli Narrol enda sõnul tuttavaid, kes olid nõus investeerima Alcorisse, nii et osa aktsiaid müüdi neile. Pärast seda jäi nii Narrole kui Heinastele kummalegi 33% osalust, ja ülejäänud jaotusid kahe aktsionäri vahel. „Otsisin oma vanad tuttavad üles ja panime tootearenduse käima, nagu päris. Isegi Ameerika ja Euroopa turu soendasime üles,“ kirjeldas Narro paljulubavat olukorda.

Eesti kaasaegseim ja suurim

Heinaste asus firmat juhtima. Kuid siis, kui oli vaja saata välispartneritele näidiseid, selgus, et raha on otsas. „Heinaste oli investeerinud kõik vabrikusse, mitte tootearendusse või turgudesse,“ lausus Narro. Alguses ei saanud Narro enda sõnul aru, miks Heinaste seda teeb, aga nüüd tagantjärgi võib ta öelda, et Heinastet ei huvitanudki vabriku käekäik, võib-olla huvitas ka, aga talle meeldis olla väga viinavabriku direktor.

Teiseks, kui Heinaste oli direktor, siis ta tahtis Narro sõnul vuntsida selle ilusaks, kuid tal puudus arusaam, et toodete ja turgude olemasolu on palju tähtsam ülekullatud vabrikust. „Vabrik on muuseas väga hea,“ toonitas Narro. „Kõige kaasaegsem ja suurem Eestis olevatest alkoholitööstustest. Ta võimsus on väga suur. Igatipidi väga suur, liiga suur.“

Jõuti tegutseda paar aastat. Kuna raha oli otsas, siis ei jäänudki muud üle, kui ettevõte müüki panna. „Pank andis meile aega ja tuli igati vastu,“ rääkis Narro. „Aga kui ostjad hakkasid käima, siis huvitaval kombel kõik potentsiaalsed ostjad läksid minema, kuna nad ei olnud nõus Heinastega käsi lööma.“

Narro tunnistab täna, et tema nõukogu liikmena ja ka teised omanikud oleksid pidanud Heinaste kui juhi tegevusel rohkem silma peal hoidma, aga nad olid heausksed ega teinud seda. Lõpuks leidis Heinaste ühe venelasest ostja. 2013. aastal löödi käed. Millega Heinaste Venemaa rikaste topis esimese kahesaja seas oleva ärimehe Aleksander Usovi ära võlus, Narro ei tea. 

Heinaste teisel ringil

Küll aga selgus hiljem, et Heinaste oli suutnud uue aktsionäriga teha diili, nii et temale jäi 45% osalus. „Heinaste hakkas aga venelastega tegema sedasama vigurit - kauples endale välja juhataja koha. Narro sõnade kohaselt tegi ta seda selleks, et endale raha kõrvale panna, nagu ta tegi varem ka Alcoris olles.

Heinaste palkas kogu personali, kellest suur osa pärines veel Onistari aegadest, keda Narro ka isiklikult tundis. „See oli aeg, kui nad igasugu šõusid korraldasid ja televiisoris esinesid,“ märkis Narro. See oli täpselt kaks aastat tagasi oktoobris.

Aga Narro sõnul polnud Heinastel õrna aimugi, mida tähendab rahvusvaheline turg. „Eestis on üldse vähe inimesi, kes seda asja teavad. Või õieti polegi. Isegi Liviko oma potentsiaaliga ei tea. Praktiliselt kuskil ei müü. Ainult siinsamas ümbruskonnas,“ rääkis ta.

See lõppeski Narro sõnul sellega, millega ta lõppema pidi, ehk suure mulli lõhkemisega - hakati inimesi lahti laskma, tootmist kokku tõmbama ja turgudelt ära tulema. Narro teada vuntsis Heinaste vabrikut edasi.

Lõhkes suur mull

„Vabrik on veel parem, kui ta kunagi eales on olnud. Ehitati uusi, suuri ladusid, püstitati uusi masinaid, laboratooriume ja tootearenduskeskuseid - nagu muinasjutt,“ kirjeldas vanameister. „Aga vabrik seisab, kuna pole õiget arusaamist, kuidas tootearendus käib. Nii suurel vabrikul ilma turgudeta pole mitte midagi,“ andis endine viinavabriku juht mõista.

Narro imestab, kuidas venelased panid kahjumis ettevõttesse raha aina juurde, kuniks nad said aru, mis toimub. Usov on andnud majandusaruande järgi ligi 10 mln eurot laene. Need on tagatud ettevõtte kinnistutele seatud hüpoteekidega ja kommertspandiga, mida ta küll hetkel käsutada ei saa kohtutäituri pandud keelumärke tõttu.

Ühel hetkel löödi küll Heinaste eesotsast minema ja omanik enam raha juurde ei andnud, aga samas päris lahti temast ka ei ole saadud. Nimelt oli Heinastel varem osalus AlcorDistillerys läbi oma ettevõtte Alcora Invest OÜ, mis aga eelmise aasta lõpust kuulub tema tütrele, Monika Palmile. Heinaste jätkab aga ise juhatuse liikmena edasi. Kuna Alcora Invest ei ole esitanud ühtegi majandusaruannet, siis praeguse seisuga ähvardab teda äriregistrist sundkustutamine.  

Mis aga AlcorDistilleryst edasi saab, on raske öelda. Kui AlcorDistillery peaks müüki minema, siis vaevalt, et keegi seda osta tahab, möönab Narro. Tema sõnul pakkusid nad juba Alcori ajal viinavabrikut Livikole, aga viimane ei olnud huvitatud. „Kedagi teist siin silmapiiril pole. Kellel oleks tootmisvõimsust Eestis vaja? Tootmisvõimsust on igal pool üle, kõik töötavad poole rauaga,“ märkis ta. Ka Remedia juht Vladimir Feldman oli skeptiline, et keegi selliseid massiivseid hooneid osta tahab, kuna odavam on ise ehitada. 

Kuidas AlcorDistillery turule tuli?

2014. a oktoobri lõpus saadeti välja pressiteade pealkirjaga: „Eesti viinad jõudsid suurima hüpermarketi lettidele“. Toonane turundusjuht Erki Muhu rääkis pikaajalisest koostööst Lõuna-Euroopas, Hispaanias asuvate maailma suurimate kaubanduskettidega nagu Carrefour ja El Corte Ingles, kuhu pidid jõudma Eestis toodetud kvaliteetviinad Y2K ja Saada Vodka. Esimese tellimus olevat küündinud lausa 10 000 liitrini.

Lisaks Hispaaniale olevat AlcorDistillery eksportinud sel aastal oma kaupa Suurbritanniasse, Araabia Ühendemiraatidesse, Norrasse, Venemaale, Prantsusmaale, Saksamaale. Toona nähti kohe avanemas Aasiat, Aafrikat ja Lõuna-Ameerikat. Eesmärk oli jõuda 20 sihtriiki. Tootevalikusse kuulusid kaksteist kvaliteetset kange alkoholi toodet, sh Y2K, Grand Thomas, Saaga jpm. 

AlcorDistillery OÜ

2009 juunis kuulutati välja Tallinnas Viljandi maanteel asuva alkoholitootja AS Onistar pankrot.

2009 lõpus toimus enampakkumine Onistari põhivarale, sh maale, hoonetele, tootmisseadmetele alghinnaga 24 miljonit krooni (1,5 mln eurot). Ostjaks oli advokaadibüroo Aavik ja Partnerid asutatud osaühing VM-22.

Pärast ostu vormistamist sai VM-22 omanikuks Läti firma SIA B-46.

2010 sai firma uue nime OÜ Alcor ja omanikeks Eesti tuntumaid viinameistreid Arno Narro ja Toomas Heinaste võrdselt. Heinaste asus ka firmat juhtima ning üles töötama. Veidi hiljem sisenesid ettevõttesse investorid Sillever OÜ ja G.S.I. Ventures OÜ, nii et Heinastele ja Narrole jäi võrdselt 33% ja ülejäänu jagunes finantsinvestorite vahel. Asjad ei arenenud soovitud suunas ja ettevõte pandi müüki. Tänaseks on Alcor OÜ kustutatud. 

Ettevõtte ostis Venemaa kodanik Aleksander Usov. 2013. a oktoobris asutati AlcorDistillery OÜ. Ettevõtte osalus jagunes Toomas Heinaste ettevõtte Alcora Invest OÜ (45%) ja Aleksander Usovi (55%) vahel. Eelmise aasta oktoobris sai Alcora Investi omanikuks Monika Palm. Heinaste jäi juhatuse liikmeks. Kuna Alcora Invest ei ole esitanud ühtegi majandusaasta aruannet, siis ähvardab teda äriregistrist kustutamine.  

Alkoholi tootmine läks lahti 2014. a oktoobris. Esitatud on 2013 okt-2014 majandusaasta aruanne, kus müügitulu oli 10 mln eurot ja kahjum 3,8 mln eurot. Ettevõte sai laenu veidi üle 9 mln euro, millest jõuti veidi üle 1 mln euro tagasi maksta. 2015. a aruanne on esitamata.

2015. aastal maksis AlcorDistillery kokku üle 7 mln euro riiklikke makse, siis tänavu on märgatav kukkumine, teises kvartalis kõigest veidi üle 28 000 euro. Samamoodi on kokku kuivanud ka tööjõumaksude maksmine.

Ettevõtte juhatuse liige on tänase seisuga Mihhail Bebnev, nõukogu esimees on Toomas Heinaste, liikmed Petr ja Aleksander Usov.

Allikas: äriregister

Y2K kaubamärgivaidlus

Nii Eesti firmal AlcorDistillery kui ka Saksamaa äriühingul HPU Hanseatische Projekt Union GmbH on registreeritud kaubamärk Y2K. Seda kaubamärki on peetud Eesti üheks eelistatumaks teiste omasuguste seas. 

AlcorDistilleryle kuulub kaubamärk Y2K, mis on registreeritud Eesti patendiametis 12.04.2001 ja kehtib kuni 12.04.2021. Ta kasutab kaubamärki enda toodetud viina tähistamisel ja turustamisel Eestis.

HPU Hanseatische Projekt Union GmbH registreeris Euroopa Ühenduse sõnalise kaubamärgi Y2K 22.12.1999.

AlcorDistillery andis ka 2015. algul Euroopa Liidu siseturu ühtlustamise ametisse taotlused seoses Y2K kaubamärgiiga kahes asjas. Esimeses taotluses nõuti HPU Hanseatische Projekt Union GmbH Y2K kaubamärgi tühistamist mittekasutamise tõttu ning teises taotluses soovitakse registreerida enda kaubamärk ELis.

AlcorDistillery OÜ kaebas esialgse otsuse edasi ning septembri algul tegi Euroopa Liidu intellektuaalse omandi ameti (EUIPO) apellatsioonikoda otsuse, millega leiti, et Saksa ühingu märk ei ole olnud piisavas kasutuses ning otsustati nende märk tühistada ka viina osas. Seda otsust on võimalik EL-i kohtu esimeses astmes vaidlustada kahe kuu jooksul.

AlcorDistillery OÜ Euroopa Liidu kaubamärgitaotluse menetlus on seisnud ülalkirjeldatud vaidluse taga otsuse jõustumiseni.

Viina Y2K kaubamärgivaidluses tuli EL-i apellatsioonikojas võit

Samal ajal, kui viinatootja võitleb raskustega Eestis, tuli septembri alul nende jaoks rõõmustav uudis Euroopa Liidu intellektuaalse omandi ameti (EUIPO) apellatsioonikojast. Nimelt vaidlesid kaks sama kaubamärgi omanikku õigsuse üle Euroopa Liidu vastavas ametis. Kui pea aasta tagasi tuli Euroopa Liidu siseturu ühtlustamise ametist otsus, et Saksa äriühingule HPU Hanseatische Projekt Union GmbH-le kuulunud kaubamärk võib ELi territooriumil edasi tegutseda, siis nüüd, septembril alguses pärast AlcorDistillery edasikaebamist, said nad võidu, millega leiti, et Saksa ühingu märk ei ole olnud piisavas kasutuses ning otsustati nende märk tühistada ka viina osas.

Eesti patendi-, kaubamärgi ja disainivoliniku Mart Enn Koppeli sõnul saab otsust vaidlustada Euroopa Liidu kohtu esimeses astmes kahe kuu jooksul. „Loodame, et teine pool saab aru vaidlustamise perspektiivitusest ning kinnitab õiguskindluse ja -rahu huvides otsusega nõustumist juba varem,“ märkis volinik.

AlcorDistillery OÜ andis sisse ka teise taotluse, millega soovis registreerida enda kaubamärki ELis. See menetlus Koppeli sõnul seisab ülalkirjeldatud vaidluse taga, kuni otsuse jõustumiseni.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. October 2016, 05:46
Otsi:

Ava täpsem otsing