Restoranitest: kena koht, aga kummaline ka

Mademoiselle on suurepärane koht elu esimeseks iseseisvaks kohvikukülastuseks. Eriti kui varasemad väljas söömise kogemused pärinevad burksiputkadest ja kiirsöögikohtadest: menüüs on ühel leheküljel toitude nimed, teisel aga pildid ja et asi selgemast selgem oleks, siis ka numbrid juures. Sest ega neid ettekandjaidki kuigi palju pole, kes näiteks Nicoise’i salati nime korralikult hääldada suudavad, mis siis veel külastajatest rääkida. Ja mine võta kinni, mis seal salati sees veel olla võib. Aga kui pilt juures, on kõik selge. Ainult oliivid võiksid olla pildil suuremad, muidu neid ei märkagi.

Ja kui vestluses tõrge tekib, võib näiteks telerit vaadata: paar ekraani näitasid parajasti vaheldumisi reklaame ja moekanali pesu-show’d. Viimane oli küll suhteliselt erootiliseks lavastatud, nii et perekohvikuks Solarise Mademoiselle’i pidada ei saa.

Mademoiselle’i nime kandvaid kohvikuid on Tallinnas mitu, kõigil neil oma nägu ja oma iseärasused. Vanimast Mademoiselle’ist, praegu Park Inn by Radissoni nime kandva hotelli kohvikust on mul eriliselt meeldivad mälestused. 15 aastat tagasi võis teda pidada klassikalise kohvikukutuuri taaselustajaks Tallinnas. Aastal 2004 olen siinsamas Puhkepäeva restoranirubriigis Mademoiselle’i kohta kirjutanud: “Mitte ainult prantsuskeelne nimi, vaid kogu õhustik meenutab siin Prantsusmaa kohvikuid. Hea kohvi ja värske saia lõhn, ajalehed on ainult osa sellest. Ka külastajad on Mademoiselle’is kergemat ja rõõmsamat sorti. On see kohviku nimi või menüü või asukoht – miski meelitab ilusaid inimesi ligi.”

Noorimal Mademoiselle’il on ajalehed olemas, aga puudub kohvikule nii hädavajalik: värske saia lõhn. Vitriinis on küll lõputu hulk kooke ja torte, aga vaid paar üle tähtaja seisnud ja allahinnatud sarvesaia. Soolaseid küpsetisi esindasid paar quiche’i. Päevapraad ja -supp olid otsas. Nice’i salat oli peaaegu kastmevaba, rohelised oad kandsid mälestust sügavkülmikust, muljet ei parandanud ka salatile puistatud konservkala. Ise maitset luua ei õnnestunud, selleks puudus materjal. Ettekandja tõi küll kausikese õli, kuid ka sellel polnud maitset. Kotlet oli soolane, sinihallitusjuustuga täiendatud kana, mis muidu meeldivalt mahlane, aga mage. 

Nii et lõunasöögiks ei julge ma seda kohta soovitada. Küll aga kiireks koogiks-kohviks neile, kes tervisliku toitumise soovitustele vaatamata pole hiidkooke oma menüüst veel välja jätnud. Eksootilise koogi nime kandev, kuid põhiliselt maasikate ja vaarikatega kaetud küpsetis oli meeldivalt kerge ja parajalt hapukas. Ka teine, õhuline Kardinali kook oli meie väiksele laudkonnale meele järele – jagasime selle kaheks ja mõlemal sai magusaisu mitmeks päevaks rahuldatud.