Kannapööret tegev Vink: oli kuratlikult keeruline teekond

23. veebruar 2017, 08:00
Nordeconist lahkuv Jaano Vink usub, et ehitusäris löövad läbi vaid superegod.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170223/NEWS/170229842/AR/0/vink.jpg

Vaatamata omaniku vastuseisule otsustas Nordeconi pikaaegne juht Jaano Vink ameti maha panna. Kuigi ehitusmaailma pahelisem pool on tema sõnul 15 aasta jooksul veidi puhastunud, on see siiski olnud „kuratlikult keeruline teekond“.

Paljud teavad Toomas Lumanit Nordeconi nõukogu esimehe ja ereda karakterina, kuid tihti ei teata, et tegelikult on hoopis Jaano Vink see, kes teeb ära igapäevase töö ettevõttes. Ta on seda teinud juba 15 aastat.

Nüüdseks tunneb Vink, et tema aeg sai täis ja tuleb teha kannapööre. Nordecon on korras ning Vink leiab, et pikki plaane ei saa koos meeskonna ja omanikuga teha, kui ta ise teab, et kavatseb lahkuda. „Pärast 15 aastat ma ei taha anda lubadusi, mille pidamises ma pole 100% kindel. Järgmised 6–9 aastat ma tõenäoliselt ei suuda seda ettevõtet särasilmselt juhtida,“ põhjendab Vink ettevõttest lahkumist. Kuigi mitte keegi teda ei usu, siis kinnitab ta, et tal pole plaani edasise suhtes.

Kuni juulini kavatseb ta teha tööd, et anda veel viimane endast. Siis sõidab perega reisile. Ja siis edasi ta veel ei tea. Ka konkurendid ei saa teda esialgu endale napsata, sest Vinki kammitseb konkurentsipiirang. „Ükskõik, mida ma mõtlen – sinna on veel poolteist aastat aega,“ lausub Vink.

Ta lisab, et ega ta tea ka ühtegi ehitusfirmat, kus ta tööd teha tahaks. Ja kui ta ikka väga tahaks ehituses jätkata, siis ta ära ei läheks. „Ega ma töötuks jää – mul on müürsepa ja monteerija paberid keskkooli ajast juba käes. Käsi tsemendiseks ei pelga ka teha, kui seda peaks vaja minema,“ lausub Vink naerdes. Ta viskab palju nalja, kuid ise sealjuures naerab vähe. Laseb rohkem naljal mõjuda ja vaatab, kuidas töötab. „Keegi ei usu, et ma ei tea, mida ma edasi teen – aga ma tõesti veel ei tea,“ lisab Vink.

Järgneb vestlus Jaano Vinkiga:

Mida Toomas Luman selle peale ütles, kui teatasite, et lähete ära?

Alguses ta arvas vist, et ma teen nalja. Kui ma lõpuks avalduse lauale viisin, siis vaimustusest ta ei kiljunud.

Ta ütles kuskil välja, et oleks soovinud teie jätkamist.

Jah, ja sellise ettepaneku ta ka tegi. Kuid siis me jõuame jälle sinna, et kas 15 aastat või 18 aastat? (vihjab Vink pika perspektiivi olulisusele – toim).

Oli see Nordecon konkreetselt ja teie positsioon seal või valdkond – ehitus –, mispärast tundsite, et pole enam sära silmis ja tahate ära?

Ma olen alati pühendunud 100%. Nordeconi kõrvalt pole mul huve ega ärisid olnud. Kui sa hakkad tundma, et sa sellesse meeskonda ühel hetkel tulevikus äkki enam ei suuda panustada, siis on mõistlik asju ette planeerida ja anda võimalus kõigile selle muutusega teadlikult, mitte ootamatult, kaasa minna.

15 aastat on muljetavaldav aeg – mis on Nordeconis suurim muutus selle aja jooksul?

Eesti börsiettevõtetes – välja arvatud Harju Elekter vist – polegi keegi nii kaua olnud.

Ma tulin 2002 suvel Nordeconi. Oleme kogu ehitussektori ja Nordeconiga käinud läbi päris tormilise kasvu ja arengu ka välisriikides – Ukraina, Läti, Leedu. Käisime korralikult maoli vastu maad aastal 2009. Olime sunnitud kõigi töötajate – alates nõukogu esimehest kuni tööliseni – palka vähendama vahemikus 15–30%. Eesmärk oli ellu jääda. Ja siis kosusime jälle tasapisi. On olnud väga põnev. Rutiini pole olnud – eks seepärast ongi tulnud kokku 15 aastat. Ja on tehtud nii isiklikus plaanis kui ka ettevõttega vähem või rohkem vigu, millest õppida.

Tooge mõni viga või õppetund välja.

2007–2008 me tõstsime tänu meeletule palgasurvele töötajate palku 11–12% keskmiselt aasta lõikes. See oli buumi tipus. See oli see aeg, kui töötajad liikusid lihtsalt – maksti üle. Selge viga oli see, et me töötajate rahulolul nimel tõstsime palka. Täpselt aasta hiljem seisin ma valges kampsunis töötajate ees talveseminaril ja teatasin, et nüüd on nii, et kes palga vähendusega 15% nõus ei ole, võib töölt ära minna.

Ja valge kampsun oli sealjuures teadlik valik?

Kusjuures ei olnud. Alateadlik. Sain kolleegide käest selle eest veel ka lapiga üle näo. See häiris neid, et miks valge kampsuniga peab sellist räpast tööd tegema. See meenutas neile mõnda teist sarnast situatsiooni.

See oli selge viga – ei oleks tohtinud järele anda. Tõenäoliselt oleks mitu töötajat ettevõttest lahkunud, sest nende palgaootus ei täitunud, kuid võib-olla oleks hiljem ebameeldivaid probleeme vältinud.

Kas 2007.–2008. aasta buumi tasemeni on ehitusturul veel ruumi minna?

No paar aastat läheb.

Praegu ehitatakse/ostetakse palju kortereid ja büroopindasid – millal see pauk ära käib uuesti?

Väga palju mahtu on tõesti. Aga ma ei julge arvata, et sarnast pauku nagu 2008–2009 tuleb. Ka korteriarenduse pool on stabiliseerunud. Nii uljalt kui aasta tagasi enam praegu uusi arendusi käima ei lükata.

Miks – pangad on konservatiivsemad?

Ma arvan, et sisendhindade surve eelmise aasta teisest poolest hakkab mõju avaldama. Arendajad ei julge ise ka nii palju riske võtta. Kuid kui ei ole panka, siis on ju ühisrahastused, kes uljalt riske rinnale tõmbavad.

Ka arendajad on ühe kriisi võrra targemad ja sellist haugi mälu Eesti ettevõtjatel ka ei ole, et ei mäletataks, mis 2009. aastal toimus. Kindlasti mingi jõnks alla tuleb, aga sellist kukkumist, nagu toona oli, ma ei usu. Ehitusturul veel vähem. Ka riigi mahud on kasvanud – see kompenseerib korterite ja äripindade turgu.

Millal jõnks allapoole tuleb?

Ma arvan, et 2017 ja 2018 ei tohiks ehitusturul midagi juhtuda. Ja kas see tegelikult üldse tuleb? Võib-olla tuleb ühes kitsas segmendis. Näiteks mingil hulgal äripindade omanikel on probleeme ja nad peavad rendihinda langetama ja läheb tõsiseks trügimiseks üürnike pärast. Korteriarenduste puhul on see, kui inimesed on pannud oma vaba raha alla selleks, et investeerida, siis mis nendega juhtub? Kui nad pole ostnud seda just pangalaenuga. Ma ei usu, et see asi nii hull on. Pigem on ehituses ees suhteliselt hea aeg.

vink

Ehitussektoris on räägitud tööjõuprobleemist. Kuidas seda lahendada?

Praegune pilt on selline, et meil ei ole tööjõupuudust. See hala, et on tööjõupuudus, on õige osaliselt, sest 30%-l ettevõtetest on tunne, et neil ei jätku tööjõudu. Kuid teistel pole.

Mina arvan, et meil on +/– 20% neid, kellel on probleeme tööjõuga, ja +/– 50% neid, kes tahaksid rohkem tööd teha, sest võimekust on. Tragöödiat ei ole.

Kust see hala siis tuleb?

Eks ühest küljest on see harjumus. Alati tahaks rohkem. Eestlane on loomult ju ahne. Võimekust on meil ju küll. Vaadake teedeehitajaid ja asfalditootmist – klientidele hea uudis võib-olla, aga turuosalistele tekitab probleeme – asfalditehaseid on Eestis rohkem, kui jätkusuutlikuks arenguks vaja oleks. Konkurents on sellest tulenevalt ropp. Minu hinnangul on peatöövõtjaid ka Eesti ehitusturul liiga palju.

Möönsite, et hea aeg ehituses on ees – selles valguses ei tohiks ju peatöövõtjaid vähemaks jääda?

Nagu elu näitab, siis väheneb ikka ju küll. Ka praegusel turul on mõni võtnud riske rohkem, kui kanda suudab.

Peate silmas Bauschmidti?

Näiteks.

Mis Bauschmidtile saatuslikuks sai teie hinnangul?

Kas üldse mingis eluvaldkonnas – peale IT, kus on ka start-up'id ja kus ongi normaalne see, et aastaga on firma pankrotis ja tehakse uus investorite rahaga – on võimalik, et sa iga aasta teed probleemideta kahe-kolmekordse käibe? Ei ole. Ma arvan, et sellistel juhtudel saab saatuslikuks see, et hinnatakse oma võimeid üle. Ei tegeleta inimeste ja organisatsiooni arendamisega, vaid müüakse valimatult, et kasvada. Natuke nagu spordivõistlustel. Kuid see ei tohi olla nagu spordivõistlus.

Bauschmidti omanik Mait Schmidt vihjas probleemidest rääkides ju ühele väga konkreetsele juhtumile, miks nii läks.

Väga lihtne on süüdistada ühte arendajat, kes tõenäoliselt polegi kõige lihtsam tellija olnud. Kindlasti on seal nende omavaheline probleem olnud. Aga see pole tõsiseltvõetav jutt, et ühe projekti tõttu ettevõte lõpetab tegevuse. Probleem on sügavam. Järelikult on võetud riske, mida pole hinnatud ja mida ei suudeta ka hallata.

Ehitusturul on eksisteerinud ka nn karmid võtted. Võlad, must raha, väljapressijad – kui aktuaalne see teema ehitusturul on?

See on selline maailm, mida meie palju ei näe. Midagi vahel kuuleb, aga reaalses elus ainuke, mida Nordeconi poole pealt viimase aasta-pooleteise jooksul on räägitud, on see, et teravas konkurentsis püütakse erinevaid meetodeid kasutades saada eelist, et ellu jääda. Näiteks materjalide kvaliteet, sertifikaatide võltsimised – sellistele asjadele lähenetakse küll loominguliselt.

Kas võltsimisi esineb palju?

Pole minu asi kellelegi näpuga näidata, meil on selleks tehnilise järelevalve amet. Meie saame öelda, et oma maja sees oleme võtnud seisukoha, et meil pole juriidilist alust keelduda millegi kasutamisest. Teatud juhul oleme mingi aja vältel või pikemalt mõne toote teenuse/materjali tarbimise kohta öelnud, et meie ei tee seda, sest seal on riskikoht.

Ehitusturul on kõik ettevõtted nii väikesed, et üksinda keegi sellist sõda pidada ei saa. Nordecon, Astlanda, Merko, Rand ja Tuulberg – kui keegi neist ütleb, et mina seda materjali ei kasuta, siis see maht on nii väike ja see ei mõjuta maaletoojat kuidagi. See toode müüakse lihtsalt kellelegi teisele. Asja saaks ravida erialaliitudega koostöös. Ning ka tehnilise järelevalveameti sekkumisega.

Mustad töötasud ja sularaha – mis ettevõtted seda võimalust veel kasutavad?

Suurtest ettevõtetest ma ei julge ühtegi nime selle taha juba aastaid kirjutada. Et mitte öelda kümneid aastaid. Keegi ei taha seda riski võtta, see ei anna edu ja pole jätkusuutlik. See on pigem teise-kolmanda ringi alltöövõtjate ja võib-olla ka mõne tootja teema. Eks püütakse leida variante, kuidas oma kulusid optimeerida, kuid teha seda labase palgamaksmisega – see mäng ei vääri küünlaid. Lisaks on see lihtsasti kontrollitav tööjõumaksude kaudu.

Ometi neid ettevõtteid ikkagi eksisteerib ja neid tuleb juurde. Justkui midagi ei muutu.

Siin ma pole nõus. Kui ma tulin Tallinna Sadamast Nordeconi ja olles ka 15 aastat ehitusturul olnud, siis olukord on kordades paremaks ja puhtamaks läinud.

Kui tulin Eesti Ehitusse, siis Luman ütles, et meie maksame kõik maksud ära ja kuni selleni välja, et omanikul tulevad kaatrid ja golfikepid pärast dividendi. Meil on mängureeglid olnud kogu aeg paigas. Kuid see on olnud kuratlikult keeruline teekond keskkonnas, mis läheb järjest paremaks. Tegelikult see pole enam nii suur teema kui tol ajal. Siis oli see veel võib-olla reguleerimata ala.

Meenub üks värvikas väljapressija Lembitu Kitt, kes oli seotud erinevate ehitusettevõtete ja sealse musta rahaga. Ta pressis isegi Eesti esirikaste kasuks raha välja. Tema meetod oli see, et ta pani võlgniku ukse taha „poisid“ kabet mängima ja survestas nii võlgnikku maksma. Kas teile meenub mõni säärane kurioosne juhtum?

Pole kuulnud selliseid lugusid.

Ma ei usu seda.

Mul on õnnestunud teha tööd nende tellijatega, kel pole selliseid probleeme olnud. Tõsiselt, ma võiksin ju vabalt rääkida mingist kümne aasta tagusest juhtumist! On olnud tõsiseid kakluseid tellijate või tarnijatega, kus mõlemal on oma argumendid. Kuid sellised olukorrad – täiesti võõrad.

Kuid skeemimeistrid – Facio mehed jt – tegutsevad ju rõõmsalt edasi?

Aga oleme ausad, see Facio fenomen, millest palju räägitakse, seda polegi võimalik ühe klikiga likvideerida. See on ajas sumbuv võnkumine. Praegu on see temaatika sisuliselt marginaalne. Facio või mõni tema reinkarnatsioon pole kellegi jaoks tõsine konkurent. Aeg paneb asja ise paika ja turuosalised suruvad sellised tegijad välja. See on pikk protsess.

Nordeconist on kasvanud välja mitu ehitusettevõtet – Ehitustrust, Embach Ehitus ja Mapri Ehitus…

Bauschmidt.

On see loomulik areng või on neil inimestel lastud liiga kergesti minna? Sest nüüd nad ju konkureerivad koos Nordeconiga turul.

Arvan, et Nordecon on olnud Eesti ehitusturul üks parimaid koolitajaid. On jah tekkinud tõsised ja korralikud konkurendid. Kuid teistpidi, kui 2009. aastal oli meil valida, kas anda tööd nii paljudele kui võimalik või säilitada ettevõte ja lasta osadel minna, siis meie valisime selle teise tee. Enamiku huvides tuli kellestki loobuda. Või lasta minna. Me pole kätt ette pannud. Ehitustrust ja Mapri on saanud meilt väga hea kooli. Püüda kõigile inimestele tööd anda, sest äkki ta muidu läheb ja teeb kõrvale firma, pole majanduslikult mõistlik.

Tartus Ehitustrust tahtis ise teha ja ise otsustada. Priit Jaagant Maprist ilmselgelt liikus ära seetõttu, et kui me ettevõtteid kokku liitsime ja vaatasime, et mingi hulk juhatuse liikmeid kaotab töö või asub projektijuhiks, siis ta otsustas ise hakkama saada. Ja me ei kasutanud ka konkurentsikeeldu.

Kuid Mait Schmidt ja Toomas Luman läksid ju lausa tüliga lahku.

Seda oskavad nemad ise rääkida. Kuid sellest taustast tean ma palju. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi sellised inimesed nagu Mait Schmidt, kes on suurepärane insener olnud ja väga hea müügimees, kuid olles Nordeconi omanik käib meie talveseminaril ja räägib raskel ajal minu inimestele, et kohe läheb Nordecon pankrotti – teeme uue firma! Mina ei suuda selliseid äri alustamise viise aktsepteerida – nii lihtne see ongi!

Asju ei saa ajada nii, et sa teed seda väärikust kaotades. Mait Schmidt nii alustas. Ta rikkus ära päris mitme Nordeconi hea töötaja karjääri. Kuid lõpuks teeb igaüks ju ise oma valiku.

Kas tagantjärele, vaadates, kui kehvasti Mait Schmidtil täna läheb, avate kahjurõõmuga pudeli šampust?

Mina vaatasin Bauschmidti bilanssi pärast 2015. aasta tulemusi ja juba sealt paistis välja, et jamad on käes. Lihtsalt ehituses on asjad pika vinnaga.

Milline boss on Toomas Luman?

Arvan, et Toomasele tehakse sageli liiga. Ma tean väga vähe nii ausaid ja aatelisi ärimehi, kui tema on. Tema õnnetus on lihtsalt see, et ta on suhteliselt küüniline arrogant oma väljaütlemistes. Sageli ei kuulata seda, mida Toomas ütleb, vaid kuidas ta ütleb. See ei sobi paljudele.

Aga teile sobis?

Eks me selle 15 aasta jooksul oleme piike murdnud päris korralikult. Olen mina suutnud leppida Toomase nõrkustega ja ma usun, et ka vastupidi. Ma arvan, et nii suurt ja kasvavat ettevõtet nagu Nordecon on olnud suhteliselt lihtne nii juhtida. Tema sõnumid on selged ja otsused tulevad, kui neid vaja on. Ebamäärast abitust või probleemide edasilükkamist ei ole.

Kui on vaja raskel ajal püksirihma pingutada, siis Toomas alustas iseendast ja kaotas palgast sama palju kui töötajad. See on olnud hea teekond.

Olete tülli ka läinud?

Ikka oleme. Paljud juhid näevad seda, et sa kui lähed omaniku või nõukogu liikmega tülli, siis sa saad lihtsalt kinga. Meie majas on peetud lugu sellest, et vigade tegemine pole viga. Küsimus on selles, kas sa tahad vigadest õppida ja oled valmis tegutsema edasi nii, et vigu ei tule.

Toomas Luman, Toomas Annus – suuremate ehitusettevõtete eesotsas on sellised karakterid. Kas ehituses teisiti ei saagi lihtsalt?

Vist küll. Ehituses liiguvad meeletud summad, ajahorisont muutub kogu aeg. Kõik väljakutsed algavad siis, kui algab lepingu täitmine. Selles sektoris saavad hakkama igal tasandil jõulise egoga tüübid. Olle Horm kunagi, kui ta Skanskat natukeseks juhtima tuli, ütles mulle, et ta teadis küll, et ehituses on egod, aga mitte seda, et ainult superegod.

Uus valitsus ja nende maksumuudatused ja plaanid.  Mida te kohe üldse ei seedi?

Kui on strateegia, siis kauge eesmärk ei tohi silme eest ära minna. Selle valitsuse puhul tundub, et planeerimise ja sihiku seadmisega pole hästi, on visklemine. Pole pikka perspektiivi. Võib-olla on see ka ootamatult võimule pääsemise tulemus. Riigiisad ei tohiks rapsida. Ma ei taha öelda, et ärge tehke muudatusi, kuid planeerimisaeg võiks olla pikem. Ka analüüs.

Kas Eestis on hea elada?

Mis ma siin elan siis, ikka! Me ajame Ukrainas äri, minge käige üks nädal aega Ukrainas, mitte Kiievis, aga kõndige kuskil linnavahel. Siis tulge tagasi ja esitage see küsimus uuesti. Loomulikult on. Eestis on tegelikult parem elada, kui enamik üldse arvab. Eestlane on aga oma loomult ju selline vinguja. Võib-olla see iseloomuomadus on meid ka edasi viinud.

.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. February 2017, 08:16
Otsi:

Ava täpsem otsing