„Ju ma olen lihtsalt nii tegija inimene“

Mul töötab seal 1500 inimest, turvafirma, see ongi põhjus.

Püüan kord kuus üle vaadata, kuidas olid eelmise kuu tulemused ja plaanid ning jooksvaid asju lahendada. Ukraina on ju pidevate muutuste maa, seal midagi stabiilset ei ole. Turvafirma on mul seal sama suur kui Eestis, inimesi sama palju, käive viis korda väiksem.

USS ei ole kahjumis. USS ei ole ehk minu jaoks piisavas kasumis, aga ega ta selle pärast kahjumis ei ole (USS Security Eesti ASi eelmise aasta puhaskahjum oli 118 917 eurot – VK). Kõik võtab aega. Praegu juhib USS Gruppi Raul Parusk ja mul on käivitatud kinnisvarahaldus. Turvateenus on ju ainult üks neist teenustest, mida kinnisvaraomanik vajab, aga neid teenuseid võib kokku olla mitukümmend, nii et ma laienen külje poole.

Ei ole müügis. Ei ole mingit tahtmist ega põhjust seda müüa. Pigem on turvateenus olnud üks minu lapsi mu äritegemise algusest saadik ja võib-olla mõned vahepealsed sammud on olnud isegi vead – et ma need ära müüsin. Praegu ma lihtsalt hellitan, paitan, kasvatan.

Me ei mängi kellegagi kokku. Nagu me oleme algusest saadik öelnud, meil on väga selged põhimõtted. Me ei konkureeri kellegagi, me ei halvusta kedagi, me ei kuluta energiat eilse päeva analüüsimisele. Me proovime kaasata neid inimesi, kellel on eilse päeva kogemus niigi teada ja meeles. Me ei võta mitte ühegi riigiorgani rolli, ei kapo, ei politsei, ei kohtu. Me ei mõista kellegi üle kohut. Me oleme valmis koostööd tegema kõigiga, kellel on seaduslik õigus Tallinna linnas olla, elada ja tarbida, sealhulgas Edgar Savisaar ja kõik erakonnad ja kõik tegijad.

Me ei pea kellegagi läbirääkimisi. Loomulikult ma tunnen teda ja olen rääkinud, püüan aru saada, mida tema teeb. Savisaar on lihtsalt nii koloriitne kuju Eesti poliitikas, et öelda: tema mängib minu mängu või mina tema mängu – see on küll vale. Tema teeb omi asju. Loomulikult hoian mina kõik sillad soojas, et mul oleks põhjust ükskõik millise ukse peale koputada ükskõik millal.

Ehk mingi kümme päeva tagasi, ma arvan. Püüdsin järele uurida, mis on tema plaanid: kas ta teeb midagi või ei tee midagi. Kui ma loen Eesti meediat ja eriti Keskerakonna juhtfiguure, siis tundub mulle, et ollakse nagu kasiinos, tegeletakse ennustusvõistlusega: tehti pakkumine, ei tehtud pakkumine, selle nimekirja esimene, selle nimekirja viimane.

No mina küsisingi, mida tema teeb.

Tema vastas, et plaanib teha oma asja. Ma ütlesin: väga tore, meie teeme omi asju. Vaatame, kuidas läheb.

Muud mitte midagi. Edasi loen ajalehest. Mina ei tea, millal ta oma koosolekuid teeb, milline tema nimekiri praegu on. Meediast loen, et tal on 80 nime, aga ma ei ole seda tema käest kuulnud, ikka teie käest.

Ma soovin loomulikult, et tal oleks tervis parem, ega kiita ei ole. Nagu ta ise on öelnud, kuuest diagnoositud haigusest viis on praktilised parandamatud.

See on tema valik. Ma usun, et ta ei oskagi teistsugust elu elada.

Ma olen kõikide Eesti tipp-poliitikutega suhelnud mitukümmend aastat ja väga lähedaselt, paljudega koos sporti teinud. Tean seda Eesti elu ja selle telgitaguseid. Nagu see elus tihtipeale on – suured sulid käivad ringi, aga väiksemad sulid on ükskord võllas. Mina ei võta kohtu rolli ega hakka kellelegi hinnangut andma, aga mulle tundub isiklikult, et siin on ka ülekohtust ja emotsioonidest tingitud asju päris palju.

Miks ma ei saa? Ikka saan.

Keegi pole küsima tulnud.

Kuidas ma ilma küsimata annan. See on ikka suhtlemise…. Ma ei ole mingi heategevusorganisatsioon.

Keskerakonna peasekretär on minuga mitu korda kontakti otsinud, aga me ei ole leidnud aega, et kokku saada paari nädala jooksul. Hea meelega suhtleks.

Tuleb teemaks, räägime.

Mul on ju omal praktiliselt sama suur maatükk seal. See parkimisplats, mis on Euroopa hotelli kõrval. See kuulub täna mulle. Mul on seal rohkemgi, kui mulle vaja on.

Minu meelest on nii, et nimekirjad peaksid olema selged 5. septembriks. Valimisliitu saab registreerima hakata alates 15. augustist. Kõik käib tähtaegade ja plaani järgi. Teate, mis toimub? Inimesed on poliitiliste ametite poolt ära hirmutatud. Miks inimesed ei taha oma nime avalikustada? Sest ühel on parasjagu mingi planeering pooleli, mine tea, mida nad siis minuga seal linnavalitsuses teevad. Teine ei taha oma nime sellepärast öelda, et kõik erakonnad pitsitavad: miks sa sinna lähed, tule meile, ära mine sinna – pooleldi ähvardades šantažeerivad inimesi. Et mitte sattuda sellisele põllule, on nad palunud oma nime mitte avaldada, enne kui on õige aeg.

Vaadake, kui lihtne on ajakirjandusega manipuleerida. Varsti te leiate ühe sihukse nimekirja, nii et teil jätkub kolmeks päevaks tegevust, nii et oi-oi-oi.

Tegelikult olid need nimed, kellele ma kavatsesin helistada ja küsida, kuidas neil läheb ja mida nad teevad, mida nad plaanivad.

Ma olen nende kõigiga suhelnud, jah.

Igaühel oma.

Nad teevad omi asju.

Teile meeldivad spekulatsioonid, jah?

Ei-ei-ei, see on mingi täisjama. Sellel ajal, kui leping sõlmiti – tollal oli linnapea Jüri Ratas ja abilinnapea Taavi Aas – neile sobis kümme aastat kõik. Aga nüüd tekkisid poliitmängud ja mõned muud asjad – nüüd äkki ei sobi. Nüüd üritatakse siis Reformierakonnaga kahepeale, kes saab nende lepingute äralõpetamise au.

Kas te peate mind tõesti nii väikseks? Ma poleks tulnudki siia majja, kui ma nii väike olen, et mingi koolide lepingu pärast… Miks te arvate, et see mulle halb on, kui linnavalitsus tahab mulle raha kinkida?

Mis mõttes? Ärge mängige sõnaga, tütarlaps blondide juustega, siit võib kohtukeiss tulla. Kinkinud! Kunagi tahtis linnavalitsus mulle 150 miljoni Eesti krooniga kinkida linnahalli, mida täna ei taha isegi raha eest mitte keegi. Linn on valmis sinna sada milli sisse panema, eurodes. Koolide leping saadi ausa konkursi korras, mille korraldas PricewaterhouseCoopers, ja kui te tahate neid süüdistama minna, saate endale kohtukeissi kaela. Tollel ajal oli euribor 5 (2006 oli euribor vahemikus 2,3-3,3, 2007 3,5-4,2 – VK) ja täna on 0. 20 miljoni euro juures tähendab see mill aastas. Alles eilsest lehest lugesin, et varsti lõpeb see pidu ära ja euribor hakkab uuesti tõusma. See võib mõne aasta pärast uuesti 5 olla. Ja kui linnavalitsus tahab välja osta – umbes 50 miljonit meie koolid, umbes 50 miljonit Otsa koolid – 100 miljoni pealt 5 protsenti euribori tõusu: igaüks võib kokku liita, mis see rahaliselt tähendab. Sellega saavad spekuleerida ainult raamatupidamisharidusega inimesed, kellel puudub igasugune sotsiaalne arusaam, mis kontekstis on miski asi sündinud. 2006-2007 tänasesse päeva ümber tõsta on lihtsalt kohatu ja süüdimatu – veel enam nende inimeste poolt, kes on ise selle juures olnud algusest saadik.

Mitte et tähtsad oleks, ma võtaks hea meelega linna käest hulga miljoneid vastu ja las nad istuvad ise nende koolide otsas. Väga tore on. Mina olen ammu selle endast lahti lasknud, las need veskid jahvatavad, kuidas tahavad. Aga mul on kahju vaadata näiteks Kristen Michalit, minu hea tuttav. Võtan Sõõrumaa käest koolide lepingu raha ja toetan lasteaedu. Ja siis loen kõrval artiklit: Tallinna Vesi tegi poole aastaga 28 miljoni (müügitulu – VK) juures 10 miljonit kasumit. Kolmandik kasumit! Selle eest saab otsa tasuta piima ja bensiini jagada praktiliselt kõikidele pensionäridele Tallinna linnas.

Meie valimisliidu suhtumine on see: nõrku tuleb aidata; ettevõtjatele ja edasijõudnutele tuleb luua tingimused. Mitte nii, et tekitan kõigile midagi tasuta – kellele transpordi, kellele lasteaia, kellele ma ei tea mida veel.

Kuidas te saate nii lolle küsimusi küsida? Ei ole, ei kuulu. Olen öelnud seda kümme korda ja ütlen ka nüüd.

Ju ma olen lihtsalt nii tegija inimene, et minuga seostatakse ei tea mida. Kui Reformierakond on oma populaarsuse Tallinnas saavutanud vastandumisega Keskerakonnale, venelastele ja Venemaale, siis järgmiseks on ta võtnud Sõõrumaaga vastanduda. Siin ongi elufilosoofia vahe: kas sa positsioneerid ennast minu vastaste poolele või minu pooldajate poolele – mida on kindlasti kolm-neli korda rohkem.

Ei tea.

Kas teil on keegi, kes jagaks mingisuguseid juriidilisi või rahalisi asju, kes minu käest küsiks? Tallinna linn on kommunaalpoliitika. Ma olen korduvalt öelnud: ma ei lähe ühelegi ametikohale, ei linnapea ega aselinnapea omale. Lihtne volikogu liige. Mida ühist on siin olümpiakomiteega?

Aga mina ütlen, et mina ei lähe. Täna hommikul oli mul huvide konflikt, ja ma läksin lihtsalt ruumist välja. Ma olen terve elu nii käitunud. Mul oli nimelt USSi nõukogu täna. USS on olümpiakomitee kuldsponsor. Ja selle punkti juures, kus otsustati, kas olla või mitte olla, siis lihtsalt mind seal ei olnud.

Ühiskonnas on inimesi, kelle eest tuleb kinni maksta nii kool kui ka lastead. Ühiskonnas on inimesi, keda tuleb toetada. Ja on inimesi, kellele tuleb luua tingimused, ja nad saavad ise hakkama. Sellist kommunistlikku-sotsialistlikku lähenemist, et tasuta kõigile – see ei ole meie moodi.

Ma praegu veel ei prognoosi. Me ei taha osaleda poliitikas. Poliitika on laveerimise kunst. Kui sa lähed laveerima ja tahad kindlasti olla kuskil pukis, siis pead hakkama luiskama ja valetama. Meie läheme sirge seljaga ja ütleme jürimõisalikult: seda, mida mõtleme, täpselt nii ka ütleme. Kindlasti ei lähe see peale rohkem kui kolmandikule Eesti inimestele. Paljud lihtsalt kardavad tõe rääkimist.