Korruptsioon muudab kuju

Mõlemad tõdesid, et viie aasta jooksul pärast Reformierakonna musta raha skandaali ehk Silvergate’i on erakondade rahastamises nii mõndagi muutunud. Samuti olid nad ühel meelel selles, et korruptsiooni äratundmiseks, mõistmiseks ja ennetamiseks ei ole erakondade rahavoogude kontrollimine enam ammugi küllaldane vahend.

Lobjaka sõnul on pigem põhjust vaadelda seda, mismoodi poliitikud suhestuvad reaalsete korruptiivsete situatsioonidega, ja toob näiteks Arsenali keskuse kaasuse. Liikuvad rahasummad võivad tema sõnul praegu olla suuremadki, kuid need ei pruugi enam käia parteikassa kaudu.

„Kilekotistrateegia on täiesti ära kadunud,“ rääkis Lobjakas. „Kui seda oleks korratud, siis oleks see avalikuks tulnud. Ma oletan, et sellele, mis varem oli legaliseerimata või poollegaliseeritud, on lihtsalt leitud uued vormid, ja summadele on nullid juurde tulnud.“ Ta meenutab Tallinna Sadama juhtumit ega suuda uskuda, et sadama juhid Allan Kiil ja Ain Kaljurand tegutsesid kolme-nelja miljoni euro ulatuses altkäemaksu võttes täiesti omal käel, ühegi erakonna teadmata. „Lääne ühiskonnas oleks see kahtlus paljudel ajakirjanikel: kui ta käib nagu part ja häälitseb nagu part, ju ta siis on part,“ tähendas ta.

Lobjaka sõnul oli kilekotiraha lihtsalt üks faas Eesti poliitika rahastamise arengus. „Tänaseks oleme jõudnud ilmselt hoopis kõrgemale tasandile, aga ma ei usu, et see oleks põhimõtteliselt muutunud,“ kõneles ta. „Vaatame näiteks Tallinna juhtivate keskerakondlaste lisatasusid – ja öelge mulle, et see ei ole poliitika finantseerimise viis. Või vaatame seda, kuidas käitutakse kuluhüvitiste või katuserahadega – öelge mulle, et seda tehakse nii, nagu iga inimene õigeks peab ja keegi ei ürita seda kontrollida. Liigub reaalne raha, ja see liigub erakondade, nende juhatuste ja fraktsioonide teadmisel.“

Õiguskantslerina erakondade rahastamise aususe on põhiteemaks teinud Jõks leiab, et Silvergate tõi kindlasti kaasa suuri muudatusi. „See, kas keegi mõisteti süüdi või kas kedagi karistati, on küll ka oluline, aga mitte esmatähtis,“ rääkis ta. „Võib olla ka nii, et keegi mõistetakse süüdi, aga poliitiline praktika ei muutu.“ Ta tõi esile, et erakondade rahastamise järelevalve komisjon, mis oli varem mehitatud erakondade poolt ja millel puudus igasugune kapatsiteet midagi avastada, on nüüdseks üksjagu korda saatnud. Küsimus on Jõksi sõnul, missuguseid ülesandeid komisjonile veel anda ja mida saab paremini teha.

Lobjakas seevastu märkis, et vastutuse puudumine on pigem probleem. „Avalikkus harjub üha rohkem selle skisofreeniaga, et iga mõtlev inimene saab aru, et midagi toimub (viidates Silvergate’i aegsele raskele õhustikule), aga ühiskonnas puudub instants, mis veenvalt näitaks, mis toimus ja kes tegi. Edgar Savisaartki ilmselt uuritakse seni, kuni ta vanaduse kätte ära sureb. Ühtegi sellist protsessi pole võimalik lõpetada nii, et seal oleks ka päriselt punkt – et oleks mingi katarsis ühiskonnas.“

Jõksile teeb aga muret, et valijat tegelikult ausa poliitika põhimõtted eriti ei huvita ja et valija on nõus musta raha kaasusi andeks andma. „Kristen Michal on pärast Silvergate’i mitmetelt valimistelt läbi käinud ja ta võib öelda, et talle on valijad andestanud,“ arutles ta. „Kuni valijatele ei ole ausa poliitika põhimõtted number üks vaid tähtsuselt võib-olla üheksas teema, seni on ka võimalik selline poliitika.“

Lobjakas ja Jõks olid ühel meelel ka selles, et Reformierakonna tulevik sõltub suuresti ja peamiselt uuenemisvõimest. „Küsimus ei ole mitte niivõrd konkreetsetes isikutes või Michalis, vaid selles, kuidas on Reformierakonnas võimalik toast välja tõsta suurem grupp,“ arutles Jõks. „Mis ilmselt ei olegi võimalik.“ –  „Nõus, muutuma ei pea mitte erakonna juhi nimi, vaid modus operandi, mis on seostav sellesama suurema grupiga. Kui Reformierakond tahab Eesti poliitikas püsima jääda, siis peab ta endas leidma uued jõud, ja ma loodan, et need uued jõud on nooremad.“

Arvamusliidrite tundi Lobjaka ja Jõksiga saab järelkuulata siit.