„Teie moraal on hüsteeria“

Meiegi käisime läbi selle tee, mis Eestis on valesti ja halvasti. Õnneks oli ettevalmistusperiood piisavalt pikk ja me saime sellest üle. Vähemalt minu jaoks on see üks väga rõõmus lugu, mis muusikapaladest ja luuletustest kokku tuleb. Kohati on see rõõm kibe. Loodetavasti läheb südamesse. Me ise (koos Ene-Liis Semperiga – VK) oleme seda teinud avatud südamega, kummardusena kõigile neile inimestele, kes on siin riigis elanud ja praegu elavad.

Kunstilistes otsustes olime vabad, ja nii see peabki olema. Kuigi presidendi kantselei on tellija, ei ole ju mõtet tellida kelleltki, kelle otsuseid sa ei austa. Aga kõik meie plaanid siiski ei realiseerunud – mitte tsensuuri pärast, vaid lihtsalt et neid polnud ühel või teisel põhjusel võimalik teha. Mõni idee jäid teostamata ühiskondlike turbulentside pärast, ja see on kurb tendents.

Noh, ega me ei ole ju kivist. Loomulikult see mõjutas. Päris palju jõudu ja aega läks protsessi mõttes raisku. Mina eksisin. Mina olen süüdi. Ma olen selle eest nüüd juba korduvalt karistada saanud, ja võime ju diskuteerida, et äkki aitab. Aga selle 104 kirjaga rünnati kas teadlikult või teadmata ka neid inimesi, kes ei ole üldse milleski süüdi. Alustades jutust, nagu oleksin mina lavastaja – tegelikult me lavastame Ene-Liis Semperiga koos. Nii et naised, kes võitlevad naiste õigust eest, maksid kõige julmemini kätte naisele.

Me oleme tõesti võrdsed –  Ene-Liis ei ole kunstnik, kes käib tuulispasana proovisaalist läbi. Kõige rohkem sai pihta tema. Ja loomulikult lapsed. Kui lapsed näevad und, et keegi tuleb ja tapab nende vanemad, siis võiks ju küsida, kas on see päriselt see, mida need inimesed tahtsid. Võib-olla tahtsid.

Me üritame seletada, kuidas tänapäeva meediavõimus ühiskond toimib.

Noh, Siim Kallas tegeleb siiamaani oma VEB-fondiga. Tiit Pruuli sai oma rublatehingust lahti vist kohtu abiga. Ausalt öeldes on tööd nii palju, et praegu pole olnud aega isegi mitte julmi, otseseid valesid pressinõukogusse anda. Kuigi, mis kasu sellest pressinõukogust on.

Jaa, muidugi. Loomulikult. Ajakirjandus on neljas võim läänelikus ühiskonnas. Murelikuks teeb see, et kui riigil on olemas süsteemid, kuidas ta esimest kolme võimu kontrollib, siis ajakirjandust ei kontrolli mitte keegi. Ajakirjandust kontrollivad omanikud. Ja müüginumbrid. Kuskil on kommentaarivabrikud, mis mõjutavad meie arvamust. Ajakirjanikud ise istuvad sõpradest koosnevates Facebooki või muudes sotsiaalmeediagruppides, ja nende pilk hägustub. Loomulikult on ka väga häid ja südamega töötavaid ajakirjanikke ja väljaandeid, aga tendents on murettekitav.

Riigi koospüsimiseks on vaja sümboleid. On vaja kedagi või midagi, millele toetuda. Ja iga kord, kui me näiteks ründame oma presidenti, siis ei rünnata mitte inimest, vaid institutsiooni, ja riiki, mida president esindab. Kuskil on üks piir, mida tõesti ei tohi ületada. Ma ei räägi sellest, et ei võiks olla kriitiline. Aga võib juhtuda, et ühel hetkel saeme oksa, millel ise istume.

Ühiskondlik iga sõna lõputu võimendus on tekitanud sellise hüsteeria, et iga sõna peab veel rohkem võimendama ja veel valjemaks keerama. Rahu ja peenus on kadunud. Sotsiaalmeediale on omane see, et sa ei loe teksti läbi, vaid loed paar kommentaari, siis hakkad kommenteerima kommentaare, ja siis ei viitsi sa enam kommentaare ka läbi lugeda, vaid valad lihtsalt oma mõtteid välja. Kogu see ühiskondlik debatt on sageli sellega väga sarnane. Kas te üldse lugesite läbi, mis keegi ütles? Ja kas te nüüd vastate sellele, mis ta ütles – või sellele, mis te arvate, et ta ütles?

See paik, kus me elame, on kahtlemata eriline. Kui ma olin esimest korda pikemalt Eestit ära, siis tagasi tulles Eesti piiri ületades oli selline tunne, et tahaks pikali viskuda ja maad suudelda. See tunne on siiamaani selline, kui ka äraolekud on mõnikord pikemad. Ma eelistan iga ilmaga minna metsa jalutama Eestis, selle asemel et sõita mõnele lõunamere saarele ja peesitada päikese käes.

Jah ja ei. Siin on ruumi – Eesti on koht, kus sa saad tundide kaupa kõndida, ilma et kedagi näeks. Aga vaimne ruum on, jah, sageli kitsas. Kõik siin kõiki tunnevad, vastamisi vannuvad. Teatriga, jah, tahtsime oma teed leida. Ja kontrollida, kas me oleme kõnekad, kõnetada inimest sügavamal tasandil – seda referentsi oli võimalik saavutada ainult Eestist väljaspool.

Mõtteruum koosneb alati mitmest mõttest. Facebooki ruum, kus pöial käib ainult üles või alla, ei kirjelda maailma. Ja tulles veel tagasi ajakirjanduslike moraalijüngrite juurde: mina olen süüdi. See pole küsimus. Aga mind hämmastab, mis see moraal on, millele te toetute. Kus see moraal teil kirjas on ja kes selle kehtestas? Teie moraal on hüsteeria.

Okei, meil on kümme käsku. Aga kas te ise järgite kümmet käsku? Ma ei taha kedagi vastu rünnata, aga kes ikkagi kehtestas moraali ja kas see kehtib üle aegade, lõputult? Seoses104 kirjaga tekkis ka arutelu, et kui kunstnik on käitunud ebaväärikalt, kas siis peaks tema teosed keelustama. Kas isik, kes midagi loob, ja tema looming – kas see on üks ja sama? Kas looming on inimlik või jumalik? Kas see looming tuleb ainult looja seest või on see miski, millega ta on sunnitud elama ja seda kuidagi väljendama?

On teada, et näiteks homoseksuaalsete või lapsepõlvetraumadega inimeste loomingulisus on suurem. See on see, mis on neid tundlikuks teinud. Aga kas me peame nende loomingu puhul alati arvestama, et tegemist on geiga? Need, kes viitavad erilistele moraalsetele tõekspidamistele, võiks kõigepealt täpsustada mõisteid ja nimetada moraali, mille järgi me midagi hindame.

Kunst on alati natuke abstraktne. Sel hetkel, mida ta hakkab midagi väga selgelt väitma, kaotab ta oma kõige tugevama väljenduse. Kunsti mõistmiseks on vaja haridust. Hariduse eesmärk on arendada kujutlusvõimet, tekitada mõtlemise võimet.

Iga üksik indiviid on palju rumalam kui sada aastat tagasi, aga ühiskond tervikuna on palju targem. Kui me nüüd ei pea enam nii palju keskenduma sellele, et kõhtu täis saada, siis võiksime keskenduda sellele, mis on inimese juures ilus: kujutlusvõime, loomingulisuse, empaatiavõime arendamisele.

Kunstnikke, luuletajaid, kirjanikke, teatriinimesi on Eestis pigem liiga palju. Meil on rohkem tegijaid kui publikut. Me vajame haritud publikut, kes suudaks hinnata seda, mida tehakse.

Ma tõesti ei kujuta ette, mida ta mõtles sel hetkel – või kas ta üldse mõtles midagi. Võib-olla tahtis ta öelda, et kõik on hästi. Meil on kindlasti vaja narratiivi. Sest ilma loota on absoluutselt võimatu elada. Isegi koristusfirmal on oma narratiiv, millega nad üritavad oma töötajaid koos hoida. Narratiiv peab olema igal ühiskonnal. Eestiga on selles mõttes keeruline, et nõukogudeaegsed narratiivid ei kehti, kristlikke narratiive meil õigupoolest ei ole. Valdur Mikita pakub meile ühte narratiivi, mida on võrreldud Lennart Meri omaga. Meie narratiiv on pigem metsas kui metropolis.

Eestlased kehandina tunnevad väga selgesti, et eestlaseks olemine on ohus. Ja siis on hea seda ohtu kanaliseerida mingitesse veidratesse käikudesse, nagu hümni kaitsmine. Selgesti on tunnetatav see hirm, et me kaotame oma keset, oma sisemist rahu – terve rahvana. Naljaga pooleks ja radikaalsemalt: kui supermarketid pühapäeviti kinni panna ja teha nii, et sotsiaalmeediat Eestis ei eksisteeriks, siis oleks eestlaste eestlaseks olemine palju tugevam kui hümni kaitsmisega.

Eestlasele omased käigud võtavad palju aega. Kulub väga palju aega selleks, et metsa minna, seal olla ja puudega uuesti sõbraks saada. Selleks, et minna fesarisse ja avaldada arvamust, ei kulu rohkem kui 30 sekundit.

Ma loodan väga, et see, mis laupäevaõhtuses kunstilises programmis tuleb, näitab natukene, mida me arvame eestlaseks olemisest. Ta näitab, et siin on palju vastuolusid, kibedust ja valu, aga see kibedus ja valu peab olema alati suunaga rõõmu poole. Ja tänulikkuse poole selle eest, mis meil on.