Anatoli Kanajevi kullaauk

Sügisel ilmunud Äripäeva rikaste TOPis hindas toimetus Kanajevi vara väärtuseks 90,5 miljonit eurot. Selle summaga oli Kanajev rikaste edetabelis 21. kohal.

Lisaks Transiidikeskusele omab Kanajevi valdusfirma Kantauro näiteks ka Tallinnas asuvat Stroomi kaubanduskeskust. Äripäeva hinnangul oli 2016. aasta aruande kohaselt Transiidikeskuse väärtuseks 65 miljonit eurot.

Muuga sadam on olnud Anatoli Kanajevi peamine kullaauk juba alates 1990ndate aastate algusest, kui ristusid kolme ettevõtja teed. Aadu Luukas pakkus välja idee, Endel Siff tundis Venemaal vajalikke inimesi ning Anatoli Kanajev aitas Muuga sadama toonase juhina idee reaalsuseks muuta.

Idee oli lihtne - panna Vene naftatehastes tsisternvagunid kütust täis, tuua need Muuga sadamasse ning siin kütus tankeritesse ümber pumbata ja läände saata. Siff omaaegse ENSV väliskaubanduskoondise Estimpex naftagrupi esindajana suhtles Venemaa naftatehastega ja hoolitses vajalike kontaktide eest.

Et kütuserongide vool ei katkeks, haarati aktsionäride ringi Venemaa naftaeksporti korraldava Neftehimekspordi eestvedaja Igor Lepetuhhin, Jaroslavli naftatöötlemistehase juht Aleksander Denisoff ning Rjazani naftatehase direktor Vladimir Ossavoljuk. Jäi veel üle leida investor, kelle rahaga Muuga sadamasse kütuseterminal rajada ja kelle abiga ka läänes kütusele ostjaid leida. Ning kui Hollandi Royal Vopaki juhid 1992. aastal Peterburi sõites Tallinnas väikese kõrvalhaagi tegid, oligi Eesti 1990ndate kõige suurem rahamasin Pakterminal sündinud.

Hiljem olid Kanajev ja Siff koos kütusefirma N-Terminal Grupi omanikud, kuid läksid 2000ndate lõpus tülli. Kanajev süüdistas Siffi kaasaktsionäride huvide kahjustamises. Sellest vaidlusest tuli võitjana välja Endel Siff.

Kanajevit tundvad ja temaga koos äri ajanud ettevõtjad on öelnud, et temaga on raske koos tegutseda, sest ta ei taha teisi kuulata. Tõenäoliselt oli see üks põhjus, miks Tallink Grupi üks suuromanik Enn Pant otsustas 2011. aastal oma väikese osaluse Transiidikeskuses Kanajevile ära müüa.

Väidetavalt on Pant toonase tehingu kohta oma tuttavatele öelnud, et müüs osaluse Kanajevile odavalt, sest hinna üle kauplemiseks oleks ta pidanud kulutama liiga palju aega ja närve.

Varemalt 85% osalust omanud Kanajev ostis väikeaktsionärid Transiidikeskusest välja 5 miljoni euroga. See summa vastas aktsiate raamatupidamislikule väärtusele ehk Kanajev sai ainuomanikuks väga soodsatel tingimustel. Lisaks Enn Pandile oli Transiidikeskuse väikeomanik Sergei Artjomov.

Oma ärihuvide nimel võitlemise iseloomulik näide oli Kanajevi sõdimine Muugale plaanitud konkureeriva konteinerterminali projekti vastu. 2013. aasta kevadel õnnestus tal pärast pikki vaidlusi tulla sellest võitlusest välja võitjana. Tema kontrollitav ettevõte ostis ära Transiidikeskuse konkurendiks pürginud uue konteineriterminali projekti Vene ettevõtjatelt ehk Rail Garant Estonialt.

Kanajev soovis toona ka ise uut terminali rajada, kuid Tallinna Sadam eelistas Vene investoreid. See ärgitas teda kohtusse pöörduma. "Tahtsime kohtus tõestada meie õigusi ja seda, et meil on parem pakkumine," põhjendas Kanajev. Aeg näitas, et see oli õige tee, lisas ta, kui Rail Garant Estonia tegi neile pakkumise projekt ära osta.