Arvamus: Eesti koos euroga - modernistlik ideaalmaastik

Võimalik, et üleminek eurole jaanuarist 2011 kujuneb sümboolseks ka selle poolest, et seks ajaks on läbi sajandi suurim finants- ja majanduskriis. Mõelgem vaid, kaks teineteist võimendavat sündmust! Iseküsimuseks jääb, milline tuleb taastumine - kas kiire või aeglane. Mina arvan viimast.

Nii iseenda kui ka teiste kogemusest tuleb õppida. Peame analüüsima, mida õppisime sellest kriisist ja mida saaks õppida eurole üleminekust teistes riikides. Minu hinnangul on nende õppetundide märksõnad investeeringud ja riigi roll.

Peame enesekriitiliselt tõdema, eelkõige just erasektor, et aastail 2005-2008 läks kogu ettevõtete investeeringuist ligi pool kinnisvarasse. Igal aastal 20 miljardit krooni. Sellises mahus investeeringuid kinnisvarasektorisse ei ole lähiaastail oodata. Ilmselt on kohalike eraettevõtete investeerimisvõime mõneks ajaks oluliselt piiratud ka seoses juba niigi suure laenukoormusega.

Lahenduseks võiks olla riigi ja erasektori koostöö investeeringutes - pika perspektiiviga PPP (public-private-partnership) rakendamine laiemas mõttes infrastruktuuri arendamisesse. Näiteks bussipaviljonid

versus üleriiklik transpordisüsteem koos pikaajaliselt töötavate ja kestvate lahendustega. Seesama põhimõte kehtib meditsiinis ja hariduses, kus investeeringute kaudu taastoodetakse rahva tervis, haridus ja üldine heaolu.

Eesti puhul ei olegi tihti küsimuseks investeeringute nappus, vaid ka suurte ja oluliste teemade devalveerumine siseriiklikus poliitilises populismis. Elame valimistest valimisteni nagu SMS-laenu peal, pikaajalise investeeringu asemel. Teisalt pole riigi roll oluline mitte ainult stabiilse ja ettevaatava majanduskeskkonna loomisel ja hoidmisel, vaid ka aktiivse investeerimispoliitika ja riigi kui investeerija kujundajana.

Eesti ei peaks lühiajalise tulugenereerimise eesmärgil maha müüma strateegilisi infrastruktuuri ettevõtteid. Nende säilitamine on oluline nii pikaajalise majanduskasvu hoidmise kui ka kontrolli omamise tõttu strateegilistes sfäärides. Samamoodi ei müü ükski ettevõte maha oma olulisi, hästi toimivaid projekte või tegevusi. Seda enam, et mitu meie naaberriiki on teinud põhimõttelisi otsuseid, et säilitada riigi jõulist osalust strateegilistes valdkondades. Ka kriis näitas, et palju paremini suutsid stabiilsuse säilitada riigid, kus strateegilistes sektorites oli omanik riik.

Kindlasti muutub euro tulekuga majanduskeskkonna dimensioon - odavama raha võimalused kasvavad, suureneb raha stabiilne ja regulaarne kaasamine. Raha hinna alanemine on samuti argument, miks tasub hoida infrastruktuuri- ja energiaäri riigi omandis. Teede ja vähem strateegiliste tegevuste arendamisse võib panustada juba keegi teine. Eestil on euroala liikmena potentsiaali arendada jõuliselt infrastruktuuri riigi võlakoormuse kasvu arvel järgneval kümnendil. Lisaks annab euro hea võimaluse keskenduda senisest rohkem strateegilistele valdkondadele. Euro kasutuselevõtuga suureneb veelgi läbipaistvus ja võrreldavus riikide vahel. ELi kodanikul, investoril, töövõtjal või reisijal tekib parem võimalus otsustada, miks just Eesti on koht, kuhu investeerida, mitte mõni muu paik.