Oleme seni olnud uhked, et võrreldes saatusekaaslastega lõunas või idas ei ole Eestis oligarhe. Mõjukaid ärimehi, kes suudavad mõjutada majandust ja seadusloomet mitte ainult kaudselt, vaid ka otse ja vahetult.

Olukord on aga viimase aja sündmuste valguses muutunud. Kui Venemaal ja Lätis on kohalike oligarhide mõju vastavalt kas autokraatlikul või demokraatlikul teel vähenenud või vähemalt kontrolli alla saadud, siis Eestis on nad samal ajal hoopis haaret laiendamas.

Oma olemuselt on Eesti oligarhi koondpilt lihtne. Tal on oluline või monopoolne mõju mõnes majandussektoris, tal on meediakanal ning ta saab kulisside taga väga hästi läbi poliitikutega erakonnast olenemata.

Ilmekas näide on ravimiärimees ja Postimehe väljaandja Eesti Meedia suuromanik Margus Linnamäe. Talle soodsat turulukku apteegiäris pole suutnud murda isegi riigikohus, kes andis vastava suunise, kuid mida riigikogu sisuliselt ignoreeris. Muteerunud kujul tõotab turulukk ravimiäris püsida ka tulevikus.

Teine, päevakajaline näide on praami-, toidu-, kinnisvara-, ehitus- ja meediaärimees Vjatšeslav Leedo. Tõsi, vähemalt üheks päevaks tekkis lootus, et kaks dekaadi praamiliiklust valitsenud Leedo monopol langeb. Seni pole seda suutnud murda ükski vägi. Ei Atoneni, Savisaare ega Partsu. Nii jätkub mäng, kus raha jääb ja häbi hajub.