Liginovski sündroom

Eksivad need, kes peavad Ligi tagasiastumist euroopalike väärtuste võiduks. Tagasiastumine oli puhtpragmaatiline samm. Asjaolud on järgmised: sotsid ei saanud leppida Ligi jäämisega, sest see oleks neid näidanud selgrootute tossikestena. Tallinnas Keskerakonna sülekoera staatuses olnud erakond ei saa endale enne valimisi lubada Reformierakonna koera staatust. Reformierakond ei saanud Ligil jätkata lasta, sest kisa poleks vaibunud – Michali kaasusest on midagi siiski ka õpitud. On asju, mis iseenesest ei parane. Aga RE otsus oli puhtpragmaatiline: Taavi Rõivase seisukohavõtud ei lähtunud absoluutselt mitte mingitest väärtustest, vaid puhtalt huvist RE võim säilitada ja valitsus koos hoida. Küllap taipas Ligi ka ise, et tagasiastumine on kasulik. Vägagi tõenäoliselt korjab ta kevadel korraliku häältesaagi ja pole võimatu, et saab oma ministrikohagi tagasi.

Kas Eesti ühiskond astus sammukese ehedale eurooplusele lähemale? Kui pidada euroopluse all silmas poliitkorrektsust, siis võib-olla tõesti. Teisalt näitab puhkenud konflikt euroopluse enese haprust. See näitab, et väärtuseks par excellence peetavas euroopalikus kultuuris on teemasid, millest võib kõnelda ainult teatud kindlas vormis, hoolikalt sõnu valides. Meie siin kipume oma geopoliitilistes hirmudes kohati olema paavstimad kui paavst ise. Merkel jäi liidukantsleriks ka pärast sõnu Multikulti ist kaputt. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.