Jagamismajandus on üks suur bluff?

OMX Baltic0,11%317,65
OMX Riga0,03%961,24
OMX Tallinn−0,08%2 204,46
OMX Vilnius0,37%1 499,28
S&P 5001,14%7 637,76
DOW 300,61%51 778,04
Nasdaq 1,69%26 418,3
FTSE 100−0,56%10 755,31
Nikkei 2251,38%65 018,95
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,87
GBP/EUR0,00%1,16
EUR/RUB0,00%96,83

OMX Baltic0,11%317,65
OMX Riga0,03%961,24
OMX Tallinn−0,08%2 204,46
OMX Vilnius0,37%1 499,28
S&P 5001,14%7 637,76
DOW 300,61%51 778,04
Nasdaq 1,69%26 418,3
FTSE 100−0,56%10 755,31
Nikkei 2251,38%65 018,95
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,87
GBP/EUR0,00%1,16
EUR/RUB0,00%96,83

Klassikalised ettevõtted peavad jagamismajanduse mõjul oma ärimudeleid kaasajastama ja läbipaistvamaks muutma, kirjutab Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.

Igor RõtovÄripäeva peadirektor

Igor Rõtov
Foto: Erik Prozes

Viimase aasta jooksul on meil käivitunud rida ettevõtmisi, mis seostuvad märksõnadega nagu jagamismajandus ja ühisrahastus. Aga sinna ritta sobib minu meelest ka madalaid pensionifondi teenustasusid kavandav Tuleva ja rida teisi ettevõtteid, mis püüavad ennast arendada tavapäratul viisil. Laiemas plaanis paneksin ma täitsa meelevaldselt siia ritta ka Eesti riigi ja Taavi Kotka arendava e-residentsuse projekti.

Ikooniline ettevõte on muidugi Uber, kes tegutseb meil justkui illegaalselt, kuid on kõigi poolt armastatud. Üksjagu imesid teevad kinnisvara ühisrahastajad nagu Loit Linnupõllu juhitav Crowdestate või Marek Pärteli Estate Guru, kes on usutavalt lubanud klientidel teenida 10-12% tootlust. Hooga lükati kunagise börsijuhi Kaidi Ruusalepa osalusel hiljuti käima idufirmade virtuaalne turuplats Funderbeam, mida eristab nimetatutest tugev globaalne ambitsioon. Jõudu kogub ka Hooandja käivitajana tuntuks saanud Henri Laupmaa väikestele idufirmadele rahastust pakkuv Fundwise. Samalaaadseid ettevõtmisi tuleb ilmale justkui seeni pärast vihma. Küll üritatakse peale raha jagada ka töötajaid, tööriistu, mänguasju, pakivedu. Tundub, et fantaasial pole piire.

Protest reeglite vastu

Nende ettevõtmiste ühine joon on tugev protest väljakujunenud tavade ja reeglite vastu ning püüd neid muuta. Teiseks on neile omane selge ideoloogia, esile kerkivad liidrid ja eestkõnelejad, kes pilluvad eri tribüünidelt emotsionaalseid üleskutseid nagu “Jagamismajandus on tulnud selleks, et jääda”. Saame juba ka rääkida ka arvukatest andunud fännidest, kes on alati valmis kriitikavabalt oma iidoleid ülistama ja ise ettevõtmises aktiivselt kaasa lööma.

See trend paistab olevat globaalne. Kui sageli oleme Eestis sabassörkijad, siis nüüd oleme ka ise teerajajad uue majanduse eesliinil ning tahaksime justkui ise maailma paremaks muuta. Kuid siin on karid.

Kui arvesse võtta pelgalt ideoloogiline kest, siis sarnaneb see kõik mõne kiiret rikastumist lubava püramiidskeemi propagandaga või muresid lahendava eneseabiteooriaga. Sellisel juhul peaks ülekuumenemisele järgnema plahvatus ja pohmell ning tulevikus me lihtsalt meenutame seda kui ühte veidrust sajandi teise kümnendi lõpust.

Asja teeb veel küsitavamaks, et see ideoloogia seab ohtu nii maksude kogumise kui ka samades valdkondades tegutsevate traditsiooniliste ettevõtete toimimise. E-residentsusele on püütud juurde pookida Panama sündroomi. Traditsioonilised taksofirmad näevad Uberit ja Taxifyd kui põhjendamatu maksueelisega turuosalisi ning ma ei imestaks, kui pangad tulevad Tuleva-suguste konkurentide puhul välja argumendiga, et viimased ei suuda hallata klientide riske.

Klassikaline ettevõtlus peab muutuma

Arvan siiski, et jagamismajandus pole bluff ja seda paaril lihtsal põhjusel. Esiteks ei luba need ettevõtted kellelegi kiiret rikastumist, vaid eeskätt mõistlikke kulusid. Kõik see pole üldse ulme, vaid juba äraproovitud lahenduste rakendamine kõigile kättesaadaval viisil. Märksõnaks on moodsa tehnoloogia ärakasutamine, alustades ID-kaardist ja kõikvõimalikest äppidest kuni investeerimisrobotiteni välja.

Teine veelgi olulisem argument jagamismajanduse kasuks on äri läbipaistvus, reeglina saavad kliendid täieliku ülevaate ja kontrolli kogu väärtusahela tulude ja kulude jagunemisest. Kolmandaks käib mäng laial pinnal, kus klientide ja omanike suhted on läbi põimunud, huvid ühised ning ollakse vabad traditsioonilistes ettevõtetes lokkavast salatsemise ja ärapanemise vaimust. Algatajaid ei paista kannustavat mitte niivõrd kasumiiha, vaid siiras soov inimesi aidata, mille nimel ollakse valmis pikalt tasuta panustama, toites end üksnes entusiasmist. Sellist suhtumist näeme traditsioonilise ettevõtte puhul väga harva.

PriceWaterhouseCoopersi tuntud uuring jagab valdkonna viieks sektoriks, mis lisaks ühisrahastusele toob välja ka majutuse, sõidu, tööjõu ning filmide-muusika jagamise ning ennustab, et globaalses mastaabis hõlmab see aastaks 2025 juba 50% kõigist klassikalistest samalaadsetest teenustest. Praegu rehkendatakse osakaalu kuskile 5-10% vahele.

Seega pole jagamismajandus ka meil siin Eestis enam mingi bluff ega ka marginaalne nähtus. Igatahes peavad klassikalised ettevõtted juba praegu tegema käitumises korrektiive. Näiteks ennustaksin, et Tuleva tulek lööb juba lähiajal alla pensionifondide haldustasud. Samas võiksid just traditsioonilised ettevõtted ise loobuda kaitseasendist, ennast ümber rivistama, muutma kultuuri ning olema proaktiivsed jagamismajanduse tandril. Näiteks Elektritakso juht Ermo Kontson andis möödunud nädalal teada, et ei usu enam riiklikku konkurentsikaitsesse, ning asus taksjuhtide palkamise asemel hoopis sõidujagajaid otsima.

Tarbijatena oleme aga juba rõõmsalt omaks võtmas illegaalse Uberi sõbralikku hinda ja lahket teenindust. Heitliku aktsiaturu ning olematu hoiuseintressi ajastul on ühisrahastuse projektid üha atraktiiivsemad. Miks me ei võiks endalt konservatiivsuse maha raputada ning paigutada sinna ka mõned oma säästud?

Jagamismajandus on üks suur bluff?

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised