Äri leiab ka Brexitis tee

Ajaloolise hetke tagasivaates võivad uurijad leida, et kõik halvad asjaolud langesid kokku: opositsiooniliste, kuid ajalooliselt Euroopa Liitu pooldavate leiboristide nõrkus „jah“-kampaania toetamisel Jeremy Corbyni leiguse tõttu; David Cameroni valitsuse tagasihoidlik „jah“-kampaania; asjaolu, et 64% 18–24aastastest ei hääletanud; e-hääletuse võimaluse puudumine; 16–17aastaste valimisõiguse tagasilükkamine jne.

Ennekõike aga on küsimus Euroopa Liidu olukorras tervikuna. Põgeniketulvaga seostatav Liibüa ja Süüria mugav õhust pommitamine võis olla liblika tiivalöök, mis lõi Cameroni ja kogu Euroopa vankuma. Immigratsioon ja euroala kriis on ühe suurema mosaiigi elemendid. Populistide ja äärmuslaste edu Euroopas on seotud senise ilusa teekonna lõpuga. Naiivne lootus igavese majanduskasvuga heaoluföderatsioonist on takerdunud majanduse paigalseisu ning pensionisüsteemi ja tervishoiuvaldkonna kulude jätkusuutmatusse.

Eestis võib tunduda arusaamatu, kuidas keegi võiks tahta lahkuda meile suhtelise jõukuse ja avatud riigipiirid toonud liidust. Inglise poliitikute ja 17 miljoni hääletaja käitumist võib tinglikult iseloomustada väljendiga „hea ilma sõber“, fair-weather friend.

Olude halvenemise tõttu ei ole enam mõistlik Euroopaga vana kokkuleppe alusel mängu jätkata. Ühendkuningriigi kui netomaksja valijate jaoks on probleemides liidu rahastamine nagu surnud hobuse eest maksmine. Usk kuningannasse ja Briti naela on saareriigis võrreldamatult suurem kui kelmikalt vanamehi suudlevasse Jean-Claude Junckerisse. Tasakaalustuseks ütlen, et loomulikult on hääletajate jaoks hulka olulisemad teemad seotud siseriikliku poliitika läbikukkumisega, regionaalne lõhestatus ja mahajäämus on ainult süvenenud praegusel sajandil.

Ühendkuningriigis tugevnesid sisepinged – šotlaste ja põhjaiirlaste kõrval on ka kõmrid hakanud rääkima oma riigist. Ksenofoobia ilmingud idaeurooplastega asustatud piirkondades on haritud britile oluliselt piinlikumad kui eestlasele Vao süütamine. Parlamendi alamkoja käes on advokaatide sõnul otsustusõigus Lissaboni lepingu artikli 50 käivitamise üle. Praegune konservatiivist siseminister Theresa May võib oktoobris saada uueks peaministriks, kes saab väljaastumise küsimuse panna parlamendis hääletusele.

Hääletustulemusele teravalt reageerinud finantsturud on alati volatiilsemad kui reaalmajandus. Ühendkuningriigi pangandussektor oli nõrk juba enne seda. Kahjumites peavoolupangad said veel ühe hoobi. Cameron oli muide see, kes nad varem oma vetoga ELi finantsteenuste maksust päästis. Kui pankade probleemid kokku võtta, siis nende tohutu kontorivõrgustik ja aegunud IT-süsteemid on teinud neist kerge saagi finantstehnoloogia (fintech) ettevõtetele. Londonist Euroopasse lahkuvad pangad ei ole lahkumise poolt hääletajate probleem, ainult kitsas ringkond Londoni elanikke nautis finantspealinna staatusega kaasnevat rahasadu.

Vähemalt kaks aastat ei muutu veel ilmselt midagi, kuid ühel hetkel võib Eesti fintech-ettevõtete jaoks FCA litsentsiga Euroopas purjetamine liikmelisusega koos lõpule jõuda. Siis tuleb Euroopa Liidus hankida lisalitsents. FCA litsents on näiteks TransferWise’il ja Monesel, kes on mõlemad rahvusvahelise ambitsiooniga ettevõtted ning tõenäoliselt on vastavad ettevalmistused juba käimas. Fintech-firmade kontorite järel peab Londonist Berliini kolima siis aga ka investorite raha, mis on praegu kogunenud selgelt Londonisse.

Siseturg 65 miljoni tarbijaga säilib Euroopa Majandusühenduses. Seni, kuni Inglismaa, Walesi, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa ühendriik püsib koos, on see endiselt Euroopa suuruselt kolmanda tarbijate hulgaga turg, mida Eesti ettevõtjad ei saa eirata. Majanduse suuruselt on see maailma viies ja Euroopa teine riik Saksamaa järel.

Sarnaselt toodete ja teenuste eksportimisega Norrasse müüvad Eesti ettevõtted ka edaspidi oma teenuseid Briti saarte era- ja äriklientidele. Euroala eksportkaubad on praegu küll kallimad valuutakursi languse tõttu. Naeltes sõlmitud lepingute korral maksavad Eesti eksportijad valuutariski realiseerumise hinda. Positiivse küljena võib praeguses segaduses tõdeda, et Briti eksportijad on naela odavnemise tõttu konkurentsivõimelisemad ja Eesti ettevõtetel on turule siseneda odavam.

Selliste sõnadega kirjeldab Briti ratsionaalne ettevõtja äri edasiajamist eestlastega. Küllap vastaks samamoodi ka iga avatud mõtlemise ja rahvusvahelise haardega ettevõtja Ühendkuningriigis. Ettevõtjad toetasid liitu jäämist selgelt nii ühisavaldustes kui ka ettevõtlusorganisatsioonide arvamusuuringutes.

Tegemist oli kokkuvõttes maailmatasemel tsirkusega, kus hulgaliselt demagoogiavõtteid kasutanud lahkumise toetajate leeri eestkõneleja Boris Johnson on juba peaministri kandidaadi kohalt häbistatult taandunud. Kahjuks kaotasid mõlemad peavooluparteid selle poliitilise tsirkusega oma usaldusväärsust veelgi. Valijad ei suutnud meediasõjas enam eristada ekspertarvamusi ja demagoogiat. Mitme poliitiku kuvand muutus kampaania käigus kasutatud ebaratsionaalsete väidete tõttu naeruväärseks. Tuleb tõdeda, et usaldusväärsete poliitikute nappus ei ole ainult Eesti probleem.